Täiskasvanute hirmud...vol 1

Kummaline on mõelda, et lapsena tormasime kõikvõimalikesse olukordadesse, seiklustesse, ettevõtmistesse, inimsuhetesse, jne ilma pikemalt mõtlemata. Lihtsalt tiivustatuna uutest väljakutsetest, kindlalt teades, et see, mis ees ootab on põnev ja uus. Mitte kunagi ei tulnud pähegi kartus, et järsku see polegi nii vahva ja tore. Isegi kui kokkuvõttes ei tulnud uuest mängust välja midagi vahvat, uus sõber osutus totaalseks jonnipunniks või pealekaebajaks, rahvastepalli võistluste kaotus ei tekitanud tunnet, et "ma polekski kunagi pidanud seda palli kätte võtma...kaotan ju niikuinii.." Me ei mõelnud sellele siis...
Nüüd aga, täiskasvanuna paanitseme juba igasuguste tegevuste lõpptulemuste pärast ette, mõtlemata sellele, et tegevus ise on põnev ja nautimist väärt, olenemata tulemusest. Me analüüsime, keskendume resultaadile, luues endale vaimusilmas kujutise " sellest tegevusest peaks tulema välja selline asi..". Miks me nii teeme? Miks me kardame ja alaväärtustame protsessi ennast? ....Kes, mis meid vahepeal nii kartlikuks ja elu umbusaldavaks muutis? ...
Kindlasti on tegemist ühiskonna mõningase survega, kus eelkõige hinnatakse täiskasvanud inimest selle järgi, mida ta on saavutanud, mitte selle järgi, millisel moel ta midagi saavutab. Kas ta on hea seltsiline, tegutsemistahteline, headest ideedest pungil ja temaga on tore uusi asju koos ette võtta. Inimesega on hea koos protsessi nautida, ükskõik siis missuguseks lõpptulemus osutub? Aga asi ei saa ju olla ainult meid kasvatanud keskkonnas vaid eelkõige inimeses endas.
Palju mõtlema panevaid küsimusi...mõtlen veidi pikemalt...vol 2 peagi tulekul:)
Seniks...
Aitäh, mulle osaks saanud toredate kogemuste eest, vahet pole, kas tegevuse tulemus osutus kellegi jaoks positiivseks või negatiivseks.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Siin ja praegu...

Ma soovin, et oskaksin elada nagu E. Tolle...siin ja praegu. Nautida olemas olevat hetke nagu see hetk kestaks igavesti, osata mitte muretseda homse pärast ja mitte meenutada minevikus olnut. Viimati kogesin taolist tunnet Pärnus koos kallis Sõbranna T-ga jahisadamast randa jalutades. Ilm oli imeline, soe õhtupoolik, meri sillerdas taamal, vastu tulevate inimeste nägudel pakatasid puhanud ilmed ja peegeldusid naeratused. Õhk lõhnas imeliselt. Silmad nägid kõike teravamalt kui ealeski varem. Nahk tundis kerget tuult ja aeg ajalt tekkisid mõnusad värinad. Me jalutasime, lobisesime maast ja ilmast, kiiret ei olnud kusagile. Lihtsalt oli väga hea olla. Nii hea, et tekkis tahtmine seisatada see hetk ja öelda - Nii Ongi. See ongi olemise ülim tunne!
Proovin nüüd sellest imelisest hetkest eemal olles seda tunnet ikka ja jälle eneses üles leida. Viimaste päevade valguses on see muidugi keeruline kuid usun, et pelgalt seda tunnet meenutades ja teadvustades saab, kas või natukene olemise rõõmu nautida. Siis tuleb neid ju ikka ja jälle ja oi seda äratundmisrõõmu siis...
Aitäh, aitäh, aitäh, et olen saanud palju-palju imelisi hetki nautida. Austan, armastan, kummardan...:)

Unistuste elu

Mõtle kui võikski olla nii, et igal hommikul ärgates astud peegli ette ja küsid endalt: "Mida Sa kullake täna sooviksid teha?" Huvitav, kas mõnel hommikul tekiks tüdimus ka, et järsku võiks olla mingi rutiin, mingid kohustused? Vaevalt küll :) Usun, et nii peakski õige ja harmooniline elu olema. Jah, ilmselt on meil kõigil mingeid kohustusi, mida siis päeva jooksul realiseerima peaks kuid üldjoontes on terve päeva sisustamine sinu enda vaba valik. Ja vahendeid ka kõige hullumeelsemate soovide täitmiseks on sul ka piiramatult. Kas pole tore nii?
Üldjoontes tean, et selline elu on võimalik. Muidugi ei saavuta seda hetkega kuid pikemalt ette vaadates on kõik tehtav. Ilmselgelt on suurel osal inimestel mingisugune päevatöö kuid ka sinna võib ju suurima rõõmuga minna ja kujuta ette kui hommikul peeglisse vaadates ja eelpool nimetatud küsimust esitades, vastad: "Ohh Kullake, ma tahan täna nii väga tööle minna. Siis tahan veel sõpradega kohtuda ja mõnusa jalgratta sõiduga oma pead jahutada."
Ma olen äärmiselt õnnelik, et suuresti on minul õnnestunud taoline elustiil tänaseks saavutada. Jah vahenditest kõikvõimalike spontaansete soovide ( nagu näiteks kiire lend Toskaanasse Bocelli päikseloojangu kontserdile..jne) täitmisel jääb veel vahel vajaka kuid otsustamis õigus ja võimalus on siiski olemas ja mis kõige tähtsam TEADVUSTATUD.
Kogu selle eelneva pika sissejuhatuse mõte oligi eelkõige isiklike valikute ja otsustamisvõimaluste meeldetuletus. Inimene peab igal sammul endalt küsima, kas mina ikkagi tahan seda teha ja siis otsustama, kas teeb või mitte? Rohkem iseteadlikust ja julgust iseenese soovidega arvestamisel. Kindlasti tekib sageli olukordi, kus valid teise inimesega seonduva soovi, tahtmise kuid see on ka Sinu enda valik.
Päikest ja pillerkaaritamist Kullake! Aitäh, aitäh, aitäh!