Ma soovin, et oskaksin elada nagu E. Tolle...siin ja praegu. Nautida olemas olevat hetke nagu see hetk kestaks igavesti, osata mitte muretseda homse pärast ja mitte meenutada minevikus olnut. Viimati kogesin taolist tunnet Pärnus koos kallis Sõbranna T-ga jahisadamast randa jalutades. Ilm oli imeline, soe õhtupoolik, meri sillerdas taamal, vastu tulevate inimeste nägudel pakatasid puhanud ilmed ja peegeldusid naeratused. Õhk lõhnas imeliselt. Silmad nägid kõike teravamalt kui ealeski varem. Nahk tundis kerget tuult ja aeg ajalt tekkisid mõnusad värinad. Me jalutasime, lobisesime maast ja ilmast, kiiret ei olnud kusagile. Lihtsalt oli väga hea olla. Nii hea, et tekkis tahtmine seisatada see hetk ja öelda - Nii Ongi. See ongi olemise ülim tunne!
Proovin nüüd sellest imelisest hetkest eemal olles seda tunnet ikka ja jälle eneses üles leida. Viimaste päevade valguses on see muidugi keeruline kuid usun, et pelgalt seda tunnet meenutades ja teadvustades saab, kas või natukene olemise rõõmu nautida. Siis tuleb neid ju ikka ja jälle ja oi seda äratundmisrõõmu siis...
Aitäh, aitäh, aitäh, et olen saanud palju-palju imelisi hetki nautida. Austan, armastan, kummardan...:)
No comments:
Post a Comment