Ma kõnnin käed ümber elu....

Jah, täna ongi mu edasise elu esimene päev! Eile õhtul algas kauaoodatud puhkus!!! Juhhuuuuu!!! Kui pikaks puhkus kujuneb, seda ma veel ei tea ning, mis kõik peale puhkamist juhtuma hakkab ma ka veel ei tea. Veidi segadust tekitav ja rahutu tunne on kuid samas hea ka. Uus algus, uued juhtumised, uued inimesed, kas pole põnev? Ja põnevust mu ellu jagub, kuhjaga lausa. Muidugi ma ei virise, ju ma siis pole see tüüp, kes tulevikku kardab, mina ei karda, ei oota ka...lihtsalt vaatan, kuidas ja mis:). Igaljuhul kavatsen täie rinnaga nautida iga järgnevat hommikut, õhtut ja päeva...kõike...naudin ootamatusi ja planeeritut. Ainsa plaanina, mis antut hetkel terendab on esimese nädala plaanid, et siis esmaspäeval koos ema ja lastega Saaremaale sõit, sealne mereäärne puhkus, reedel Kristoferi sünnipäeva pidamine ja laupäeva õhtul alustan siis oma sünnipäeva tähistamisega. Kas pole imeline? Ja nende imetabaste päevade teemalaul on siis Lenna "Mida sa teed..."  Nii, et ma kõnnin käed ümber elu, et hoida, mis hoidmist on väärt....:) Naerata :) :)

Venna ja väike Eesti

Olin suurest uhkusest paistes kui venna pühapäeva õhtul teatas, et Muhu Väina regatil esikoht saavutatud! Juhhuu! Nii armas, et tema kirg ha hobi ka lähedalseisjatele nii palju positiivseid emotsioone toodab. Järgmisel päeval sai oma rõõmu ka kõikvõimalikes sotsiaalsetes kanalites jagatud ja oma vennakest ülistatud. Naljakas juhtum leidis aset aga kaks õhtut hiljem kui oma nooremale pojale sõbra juurde järele minnes sai sõbra emale (juhuslikult ka purjetamise huviline) ka hõisatud. Nimelt nägi meie lõbus dialoog välja siis järgmine:
Mina: " Aga minu venna sai Muhu väina regatil esimese koha!"
Marika (naerdes): " Ohohh, minu venna ka! Mis grupis sinu vend sõitis?"
Mina: " Ma ei mäletagi gruppi aga purjeka nimi on Marie."
Marika: " No siis sõidavad meie vennad samas meeskonnas, minu venna ka Marie pardal:)!"
No mis sa oskad kosta, ilmatumalt väike on see Eestimaa ja tema inimesed on omavahel igatpidi läbipõimunud. Naersime kummalise kokkusattumise üle terve õhtu.
Ootamatud seigad rikastavad, kas pole! Aitäh!

Peatus

Kui sa ei oska midagi teha, siis ära tee midagi...proovi lihtsalt olemist. Tean, et miski ei muutu iseenesest aga peata tormamine ja tõmblemine ei too endaga muud kui pahandust ning närvikulu...vörkkiiges vaikselt kiikudes, läbi puuokste päikse poole kissitades tunned rahu...tingimusteta sisemist rahu. Imeline...

kes Sind inspireerib?

Peale tutvumist meie kokasaate "Head isu" uue saatejuht/kokaga Liinaga olin lummatud. Kui harva kohtad millegipärast inimesi, kes meid tõepoolest üllatada ja inspireerida suudavad. Kindlasti jookseme igapäevaselt kokku erinevate isiksustega, kes ühel või teisel moel meis positiivseid või negatiivseid tundeid tekitavad aga kui vähestel neist meid inspireerida õnnestub? Ma pean end tegelikult väga heaks suhtlejaks, tõepoolest olen seda, leian kiirelt inimestega ühise keele ja oskan kõigiga vähemalt millestki kõnelda. Kahjuks on nii, et päris harva õnnestub võõral inimesel mulle "naha alla" pugeda, nii, et vaimustusega temast ka teistele räägin. Nii juhtus see Liinaga. Peale pikka töist päeva temaga koosolemist tundsin, kus tema elurõõmus olek mind nakatab ja tema vaimustus oma tegemistest/töödest mind inspireerib. Imeline! Usun, et kui taolisi inimesi oleks rohkem ei paneks neid enam keegi tähele. Mul vedas :), siiani tunnen seda positiivset energiat, mis temast minusse voolas. Aitäh, selle toreda kohtumise eest!

Probleemid või võimalused

Kui veel mõni aeg tagasi järjekordse negatiivse üllatuskoorma all olles ägasin, et mida veel...kaua veel....miks minuga...jne, siis tänaseks täheldan tekkivates ebameeldivates situatsioonides (et mitte öelda probleemides) võimalusi. Jah, esialgu ehmatavad "üllatused" on mind ajapikku immuunseks muutnud nende probleemsuste suhtes. Kummaline on täheldada kui leidlik on inimese mõistus, if there is a problem there is a way, kus probleemi tekkides hakkavad ajurakukesed sellele lahendust välja töötama ja leiadki end tegemas asju, mida tavapärases elus, rutiinses rütmis pole kunagi teinud. Usun, et olen õppinud igast oma keerulisest olukorrast väga palju, olen arendanud oma leidlikust ning sageli tagasi vaadates imestan, kuidas see küll võimalikuks sai, kuidas mul õnnestus sellest supist välja tulla, kuidas ma tänaseks kogu selle "jama" juures üldse veel naeratada suudan. Mõnikord juhtub, et ühed ja samad probleemid korduvad, seejärel tuleb mõista, et midagi ju jäi siis õppimata, miskit endale tunnistamata. Keeruline on see kasvamine kuid täna vaatan nii mõnegi asja peale hoopiski teisiti, siinjuures meenub kohe kalli sõbra P ütlus "Oleks mul teie probleemid, oleks mul hommikul kella 10-ks juba igav!"
Olen aus kui ütlen, et mitte alati ei ole probleemsete olukordade lahderdamine võimaluste alla esmapilgul lihtne. Väikese kokkukukkumise teen ära, kui tunne tuleb, siis nutan...aga muidu...uskuge mind rahunedes ja mõeldes sellele, et maailmas on näljahäda, haigused, tsunaami...jne....tunduvad isiklikud probleemid ikka väga väikesed ja naeruväärsed.
Olen õnnelik, et tänu paljudele kallitele sõpradele, kes on minuga mu keerulistel hetkedel olnud ja aidanud suuremalt näha, mõelda, olen täna see, kes olen....
Aitäh!

Hingele pai

Möödunud nädalavahetuse võib küll liigitada kategooriasse - teraapia. Kui juba terve nädal möödus tantsu -ja laulupeo proovide tähe all, siis "grande finale" saabus nädalavahetusel. Imestasin, kuis jätkus mu noorimal ihuviljal jaksu ja energiat kõikidel päevadel kuuma päikese all jõudsalt proovidest osa võtta, et õhtul koju jõudes nõudis veel ujuma minekut. Nii käisimegi pea iga õhtu kohalikus veekogus ujumas ja askeldasime värskes õhus, magama sai mindud alles tunnike peale keskööd. Hommikul algas kogu trall uuesti - lapsed proovidesse, ise tööle. Ei hakka siinjuures oma töist tempot kirjeldama, lihtsalt pöörane. Nüüd siis aga nädalavahetusest. Tantsupidu laupäeva õhtul oli oodatud sündmus, mida õnnestus siis päris esiridadest vaadata. Millegipoolest meeldis mulle kahe aasta tagune tantsupeo ülesehitus ja üldine kooslus rohkem. Tänavune tantsijate möll oli imeline kuid vahepealsed tekstid ja muusikaline pool minu arvates veidi rabe. Ei ma ei virise, lahistasin nutta ja talletasin õnnevärinate tunnet kui nägin oma last naerva näoga murule kepslemas. Väga super! Loodan, et ka lapsed oskavad seda kogemust hinnata ja kunagi minu kombel oma lapsi tantsimas nähes rõõmupisaraid valavad.
Jah taolised suurüritused, mis pulbitsevad lastepoolt toodetud energiast võib liigitada teraapiate alla, kõik, kes kogevad kurvameelsust peaksid kohustuslikus korras esiridades istuma. Meelde jäi ka Presidendi kõne, milles ühe teemana käsitles härra Ilves üksteise vastu sõbralikkuse üles näitamist. Usun, et tema soov sai teoks, inimesed olid head.
Pühapäevane laulupidu, kus laulis tütreke, ehmatas rahvarohkusega. Inimesi oli tõepoolest palju, hoolimata pileti kallidusest tuldi ikka kohale terve perega. Lapsed, kes hommikul vara juba rongkäigust osa olid võtnud sebisid ringi ja ümisesid laule kaasa. Seal melu sees ringi jalutades jäi silma kui paljud inimesed oma riietusega vaeva olid näinud, rahavriided ja rahvuslik ornamentika olid nii kaunilt presenteeritud. Kohapeal otsustasime ka sõbrannaga, et järgmiseks tantsu-laulupeoks laseme ka endale vahvad rahvuslikud kleidid õmmelda. Igastahes päikselõõmas murul peesitades kauneimaid laule kuulates ja üldis meeleolu nautides olin väga õnnelik, õlen siiani õnnelik ja lummatud. Inimesed on ilusad ja head, meie laulud on imelised ja tantsud kaasakiskuvad. Au ja kiitus korraldajatele, tantsu- ja koorijuhtidele. Aitäh! Aitäh võimaluse eest sellest peost osa saada, aitäh kogemuse eest, mis mu lastele osaks sai! Austan ja armastan!

Otselülitus tantsupeolt

Kirjeldamatu...Kristofer on siin ringi sees!

Nädal arvuti ja internetita

Polegi päris kaua ettetulnud võimalust nädal aega arvutist ja internetist eemal olla. Vahelduseks ülihea! Selle ajaga, mil täna hommikul meilboks kirju sisse luges jõudsin rahulikult kohvi lürpida:) Näoraamatus tundub pole ka miskit erilist toimunud...näe..saab küll ilma edukalt ka olla.
Oodatud kahenädalase puhkuse asemel õnnestus mul siis puhata nädalakene, ikkagi super hea, mis sellest, et lühikeseks jäi. Kõike nädala jooksul mõeldut ja kogetud kirjeldan mõnes järgmises postituses, hetkel tahtsin edasi anda emotsiooni, mis tekkis eile õhtul Tartust Tallinnasse sõites. Nimelt nautisin Tartus sõprade juures kahepäevast puhkust ja imelist rahu!!!! Just rahu ja ajavoolu peatumine oli see, mida ülikooli linnas tähele panin. Kummaline, paljud peavad Tartut veidi ülbeks...a la stiilis, et "teil võib ju raha olla aga meil on mõistus" linnaks. Mina seda ei arva, küll aga tajusin, et kõik nagu toimiks iseenesest, kusagile ei ole kiiret, inimesed astuvad lihtsalt üksteise juurest läbi, et tere öelda, ei ole vaja pikalt planeerida, kõik kuidagi voolab. Rahalised väärtused ei olegi nii olulised, inimesed ja ühine aeg on tähtsad. Jalutasime laupäeva lõunal Jaani kirikus, kus kohalik valvurionu sõbralikul moel pikalt kõigest jutustas ja ilmaasjugi arutas. Jalutasime ka Toomemäel ja tahtsime lossivaremetesse ronida, kus muuseumiproua lapsed lihtsalt piletita sisse lasi, tehes neile nn koolivaheaja kingituse (hinnakirjas oli muidu lastepiletiks 1 euro). Kohatud inimestest kumas lihtsust ja siirast rõõmu. Lihtsalt imeline oli! Muidugi ei saa siinkohal märkimata jätta, et mu kallid Tartu sõbrad endale maja soetasid ja maja uurides ning kõiki tema võlusid avastades sai alguse rännak ajalukku, mida siis kella kolmeni öösel lahkasime. Pühapäeva lõunal peale kiljuma ajavat 4D kinoseanssi oma noorima ihuviljaga alustasime siis tagasisõitu pealinna poole ja uskuge või mitte aga niipea kui Tallinna lähistel maantee kaherealiseks läks tundsin kuidas närvilisus mulle näkku lajatas. Kodulähedale poe ette parkides sain juba korraliku sõimu osaliseks jne.
Ma ei ole kindel, kas oskaksin pideval Tartu või mõne muu väiksema linna rahulikus tempos kulgeda, kindlasti vajaksin mõnikord väiksemat sorti äratuslaksu ka aga igal juhul pooldan siiraid ja sõbralikke inimesi ning tartlaste suhtumist "tark ei torma" stiilis.
Aitäh kõigile neile imelistele inimestele, kes mu puhkuse viimased päevad meeldejäävaks muutsid! Tänan!

Tule...tule...

Täna hommikul magasin täiega sisse. Isegi ei mäleta, kas olin unesegasena telefoniäratuse kinnipannud ja edasi põõnanud või kuidas see minuga juhtus. Igatahes on terve tänane päev kulgenud kuidagi mõnusas vati sees olevas meeleolus, selline unelev ja "go with a flow" tunne on :) Mõnikord on ju hea lihtsalt olla, töö tegemise kõrvalt unistada, uneleda. Üks kolleeg juba küsis, et mis sinuga juhtunud on, armunud või?, et terve päeva naeratad. Jah, olengi armunud..armunud elusse...sõpradesse, lähedastesse, lõhnavasse kibuvitsapõõsasse, lauanurgal lebavasse šokolaadi tükikesse...raadiost kostuvasse imeilusasse laulu...nii palju on ju millesse armunud olla!!! Kas pole?
Õhtul algusega kell 22.22 algab kuuvarjutus, huvitav, kas hetke eufooriline tunne võib-olla kuidagi ka selle kosmilise pöördega seotud? Eks paistab, mina kavatsen seda fenomeni  oma maja terrassil diivanil pikutades, valge veini klaas kuuvalgel helkimas nautida...kostub imeliselt, kas pole?
Soovin, et see tunne kestaks ja kestaks....Aitäh!

Ringreis "Tunne kodumaad"

"See Lõuna-Eesti on ikka maailma kõige kaunim riik", tõdesime uhkusega kui laupäeval  Tamula ääres päikese käes peesitasime. Kõiki oma jõude kokkuvõttes otsustasin ikkagi reedel peale tööd väikesele kursakokkutulekule sõita ja nii saigi alguse mu korralikult organiseeritud "Tunne kodumaad" ringsõit. Tuur sai tehtud siis marsruudil Tallinn ( alustasin Piritalt peale seda kui töölt sõitma hakates mu auto värava vahele kinni jäi) -Jõgeva(sinna eksämma juurde poetasin oma kaks ihuvilja)- Tartu (kallistasin kalleid sõpru ja haarasin R-i kaasa) - Võru (Roosisaare ja kursapidu) - Elva (raske südamega sai sinna R maha jäetud)- Jõgeva (võtsin oma kaks kannatamatut ihuvilja tagasi) - Viljandi (Tulemuusika ja Tanel padar & The Sun) - Saue (oma voodi, kell 03.30).
Kui mitte arvestada lõõskavat päikest ja konditsioneerita autot oli kõik lihtsalt suurepärane. Konnade krooksumine Roosisaarel tekitas rõõmsa äratundmise, et elu ongi ilus! Hääd sõbrad, kursakaaslased samasuguste veidrustega nagu alati (mõni veidram kui varem:)) ning Võru linn tundus hedonistide sünnikoduna. Laupäeva õhtul pikalt etteplaneeritud Tannu kontsert ja ilutulestiku pidu  möödus mõnusalt tekil pikali olles ja taevas tantsivaid tulekerasid vaadeldes. Peale magamata ööd ja elamuste rohket päeva oli muidugi väga raske kojusõit kuid teadmine isiklikust ootavast padjast kroonis kõik...ahh..lihtsalt imeline oli see nädalavahetus! Sellesse kahte päeva mahtus niipalju, et raske on veel tänagi asjalikuks tagasi muutuda. Aitäh!

Katariina jee!

Imetabane hommikusöök Katariina kohvikus Võrus!

Laura

Armas Laura on mu kalli sõbra tütreke ja minu südames ta elab kenas päiksepoolses toas:). Kummalisel moel oleme teineteise mõistmisega sealmaal, kus üle mitme aasta taaskohtudes ei märkagi, et oleks eemal olnud. Lapsed kasvavad nii kiiresti, pisipiiga läheb sügisel juba kooli...appii!!!
Aitäh, et päiksekiirena mu elus olemas oled!

Meri

Õhtune jalutuskäik inimtühjas Laulasmaa rannas. Päike on madalal, meri sillerdab, taamal ujub üksik luik...mõtted on vaikinud, süda on rahul. Elu on imeline! Aitäh!

"Suvel võib"

Ühe suvesaate raames, mida me hetkel toodame oli vaja teha tutvustavaid treilereid. Ühe treileri tahtsime filmida kellegi koduõuel, loomulikult kasutasime siis olemasolevaid aedasid, minu aiast on siis jutt:) Kuna planeeritud võttest ei tulnud pirtsaka osaleja tõttu miskit välja organiseerisime kohapeal kohe miskit muud. Minu pisem poeg Kristofer, kes võttemeeskonna ees hästi tubli tahtis olla ja otsustas muru hakata niitma  ja.... panimegi tema siis filmi sisse. Temal endal ei olnud muidugi selle vastu miskit, ta nati edev ka. Treiler sai vahva ja naljakas...seda saab siis näha siin.
Naeratage :)

Suvi!

Ja nüüd ongi ta kohal! See kauaoodatud imetabane suvi! Kraadiklaas akna taga näitab 27 soojakraadi ja päike säratab fantastiliselt! Ma kohe ei suuda ära rõõmustada, lihtsalt rõõmustada sellepärast, et on soe ja valge, et päev tundub nii pikk ning riietumisega pole absoluutselt mingeid raskusi. Süda on lusti täis ja iga hetkega tekib aina uusi mõtteid, mida realiseerima hakata. Varasemalt pikemat planeerimist vajanud ettevõtmised saavad nüüd ühe hetkega teoks ning ükski vahemaa ei tundu liiga pikk. Tööl olemine on muidugi veidi raskendatud, kohe mitte ei suuda arvutis tööd teha ja vaikselt loen puhkuseni jäänud päevi (hetkel järelejäänud neid veel 9).
Eile õhtul käisime lastega koos Viikingite külas. Ühe meie saate raames toimunud salvestustel abiks ja muidu ilusat õhtut nautimas. Vahva oli, inimesed olid ülevas ja positiivses meeleolus, toit maitsev, kalad lõid sulpsu...jne...imeline! Õhtul jäi Kristofer õue magama, nii väsinud oli väikemees ning toas oli maru kuum ka.
Täna on plaanis siis sõbranna ja tema pisipojaga Käsmu kontserdile sõita. Usun, et tuleb ka kordumatu elamus, plaanis on igatahes kõva häälega tuntud laule kaasa laulda. Plaane õhtuteks on meeletult, kõikjale kutsutakse, inimesed tahavad suhelda ja olla inimeste seas. Nii tore! Olen rahul ja õnnelik! Suu on kogu aeg naerul, ka ilma põhjuseta. Olen ikka täielik päiksepiiga, kes soojaga end hästi tunneb...nii vähe ongi õnneks vaja:) Kõike seda ilmestama sobib tänasesse imetabaselt see laul.
Aitäh!

Imeline!

Täna on kooliaasta viimane päev ja lapsed said oma tunnistused. Hea on mõelda, et nüüd saavad nad puhata ja magada kuni isu on!! Juhhuuuu!!! Ma olen nii õnnelik, et tütreke sai tunnistuse, kus puha viied ja vanem poiss pidas ka aasta lõpuni ilusti vastu! Pisema poja tunnistusel hindeid küll polnud kuid esimene kooliaasta on tänaseks läbitud ja tema pühendumust ning kohusetunnet saab ainult kiita! Väga super lapsed!
Õhtul teeme siis väikse seltskonnaga neile üllatuspeo, kuhu tulevad ka mõned sõbrad. Tore saab olema!
Imeilus ja lusti täis suvi alaku!

erinevad tujud

Üksluine oleks vist elu kui kõik inimesed oleksid kogu aeg ühtemoodi heatujulised, sarnaselt isetud ja kõik saaksid kõigest üheselt aru. Eilne päev oli nii vahvalt surra-murra, et õhtul magama jäädes ei suutnud ma uinuda vaid mõistus analüüsis ja keerutas nii, et pidin rahustuseks teed keetma ja Lindgreni " Tjorven, Pootsman ja Moosest" lugema. Kõige enam mõtisklesin selle üle, et kolme erinevas vanuses lapse emana pean oskama end väga kiirelt erinevatele lainepikkustele ümber häälestada. Toon siis siinkohal mõned näited. Eile hommikul tuli nädalaselt reisilt koju mu 12. aastane tütar, kellele siis sadamasse suure jällenägemise rõõmuga vastu läksin. Koos kodupoole sõites lobisesime nagu sõbrannad, muljetasime tema reisimuljeid ja laulsime raadiost tuleva saatel. Päike paistis ja kõik oli lihtsalt imeline. Paar tundi hiljem kui julgesin noore neiu riietuse kohta küsimuse esitada sain juba suure pahameele osaliseks, et ma solvavat teda ja üldse on tal lollid vennad ning kõik, mis teeb on mõttetu! Appi! Lihtsalt kummaline tujumuutus neiu poolt, kes alles paar tundi tagasi oli rõõmus ja rõõsa ning ma jahmusin ikka tõeliselt. Õnneks suutsin säilitada rahu ja kirjutasin selle kriiskamise puberteediea arvele. Järgmine põrkumine tuli mu noorima ihuviljaga, kes on eas, kus ema on pigem teenija kui võrdväärne sõber. Tahab ema kallistada, kallistab. Tahab, et ema talle võileiva teeks, nõuab ja ei kujuta ette, et võiks viis minutit oodata. Pisikesest võileiva meisterdamise soovist sai alguse suur arusaamatus teemal, et mismoodi on emal vaja viite minutit oma tegevuse lõpetamiseks kui laps tahab ühte võileiba ja on peaaegu, et nälga suremas. Olin sunnitud järjekordselt "kuri ema" olema ja lapsele seletama, et ma ei ole tema teenija ja kui ise ei suuda võid saiale määrida, siis peab veidi ootama. Järjekordne näide sellest, kuidas mõistlik laps ühe hetkega koletiseks muutub, sest tema ja minu mõistus ei ole samal tasandil. Minu ja minu vanema poja  teadvuse erinevatest tahkudest ma siinkohal ei räägigi, siinkohal on võtmesõnaks "ükskõiksus", mis ühte 14. aastast valdab ja millega 34. aastane leppida ei suuda. Vot.
Igastahes on ainsa täiskasvanuna kolme erinevas vanuses lapsega ühes majas elamine aeg ajalt väga väsitav just selles suhtes, et erinevad isiksused nõuavad erinevat lähenemist ning kiirelt ümberhäälestumist. Suhtlemisviis, mis sobib suurepäraselt ühele ei ole kindlasti teisele meelepärane ning ole siis see tark, kes koduse harmoonia nimel iseendaks jäädes kõigi kolmega tülideta toime tuleb. Eelpool mainitud näited on vaid üksikud fragmenid kogu sellest virr varrist aga noh, need, kes ise kunagi midagi taolist kogenud on saavad väga hästi aru, mis ma mõtlen.
Loomulikult olen ma aga õnnelik, et nii palju erinevat oma päevades kogeda saan, isegi kui õhtuks toss väljas on.
Tänan!

Kallistused ja naeratused!

Saue on kummaline linn. End "Koduseks linnaks" tituleeriv ühiskond võib rumalatele tõepoolest pelgalt magalana tunduda kuid tegelikult...just tegelikult tunnedki end siin kui kodus. Minule, kes ma olen nn inimeste inimene on siin väga lahe elada. Nüüd kui Saue linna väikselt folklooripeolt tagasi tulin mõtlesin ma kogemata sellele kui paljude kallistuste ja naeratuste osaliseks ma äsja sain. Soojade ilmade tulekuga tulevad kohalikud meelsasti koduseinte vahelt välja ja üldsegi mitteeestlaslikult suhtlevad. Ja siis ise naeratades ja tuttavatele tere öeldes saadki kümneid vastunaeratusi ja lähedasemad tuttavad julgevad isegi kallistada, pole ju teineteist mitu kuud kohanud. Väga tore oli! Ohh...vahva on elada väikelinnas, kus niipalju toredaid inimesi elab ja võid kindel olla, et kas või ainult jalutades kohtad mõnda tuttavat kindlasti! Mõnikord jah, võib see ka närvilisust tekitada kuna koduseinte vahelt väljka astudes tuleb ikka juuksed ära kammida :)
Palju tänu siis nii umbes 50.-ne (need suutsin inimestega siduda) kauni naeratuse eest ja kaheksa tugeva kalli eest ka!
Jah...naeratusel ja puudutusel on minule väga positiivne mõju! Naeratage!

laupäev

Nädalad mööduvad liiga kiiresti. Nüüd kui ilm juba soe püsib võiks keegi hoo peatada, muidu kihutame jälle talve ja soojast suvest jääb vaid lühike mälestus. Igastahes olen veidi nukker, et hetkel sajab väljas vihma ja peagi algav Saue linna kohalik folklooripidu on veidi häiritud. Õnneks säravad lapsed, kes mõneti kohustuslikus korras seal üles peavad astuma, ei lase end sellest sabinast häirida. Igastahes lähen nüüd ja vaatan kuis lapsed tantsivad, laulavad ja lasen end sellest rõõmust kanda. Imekaunist laupäeva! Nautigem!

"we agree to disagree"

Peale eile õhtust jutuajamist oma kalli sõbra P-ga olin järjekordselt hämmingus kui lollid võivad inimloomad ikka olla. Minu hea sõber sai kurva teate ühe oma sõbra surma näol, õnnetuks tegi teda asjaolu, et selle sama sõbraga olid nad viimased kuu aega tõsises tülis olnud ja nüüd kui kallis kamraad igavestele rohumaadele oli läinud, ei antud enam võimalustki lepituseks. Njaaa....minu sõber tegi sellest järelduse, et tülitsemine on ajaraiskamine ning haaras telefoni ja helistas läbi kõik, kellega tal vähegi mõni segane seis hetkel on ning üritas lepitust leida. Pole oluline, kelle poolel on õiglus, oluline on see, et aktsepteeritaks eri arvamusi "we agree to disagree" stiilis ja ollakse heades suhetes edasi. Kunagi ei tea ju, kas antakse võimalus peale tülitsemisi ära leppida.
jah..vähe on neid inimesi, kes suudavad nii paindlikud olla ja aktsepteerivad oma kaaslaste erinevusi, soovimata neid enda moodi arvama sundima. Ja muidugi tülid tekivad pisiasjadest ning sageli tunneme end solvatuna ja meie ego...ma sellest siinkohal üldse ei räägigi. Mis juhtuks kui suure tülitsemise käigus keegi korraks kusagilt sosistaks....homme sul seda inimest ei ole.....Kas sa laseksid oma egol rallida või tõmbaksid tagasi?

Nii, et kallid sõbrad, perekond, töökaaslased, kes iganes. Palun vabandust kui oleme tülis olnud minu paindumatuse tõttu...olgem sõbrad edasi ja nautigem seda hetke, mis meile on antud!
Tänan!

marley & me

hetkel tööl olles tuli äkitselt meelde esmaspäeva õhtul vaadatud film "Marley and me"..olen seda varem ka näinud ja kusagil riiulil ka dvd aga kummaline on see, et mõned mõtted nähtust jäävad kummitama ja tulevad sulle meelde kõige ootamatumal momendil...seal oli imekaunis kokkuvõte ja järgmised mõtlema panevad laused:
"A dog has no use for fancy cars, big homes, or designer clothes. A water log stick will do just fine. A dog doesn't care if your rich or poor, clever or dull, smart or dumb. Give him your heart and he'll give you his. How many people can you say that about? How many people can make you feel rare and pure and special? How many people can make you feel extraordinary?"

Küsimus siis, kelle mina (Sina) võiksid täna end erilisena tundma panna?

universumi virr-varr....

Oma elu viimase kahe nädala sündmusi (ei hakka siinjuures kõike läbielatut lahti rääkima) analüüsides jõudsin täna koos kalli sõbra P-ga järeldusele, et kummalisel moel ei sõltu minu tahtmistest või tegemistest kokkuvõttes mitte kui midagi. Selles universumi virr-varris ei saa enam mitte miskit aru, kuidas miski toimib. Ma võin ju teha üht ja tahta teist kuid kokkuvõttes on kogu kulgemine miljonite juhuste kokkulangemine. Juba päris pikka aega elan nn ühe päeva korraga kuid tänasest sündmustest/kogemustest johtuvalt elan juba pool päeva korraga. Tahan näha seda inimest, kes suudab mulle ennustada või julgeb öelda, mida homne toob. Palun, kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi taolist...andke julgesti teada. Kui veel mingi aeg olin kindel, et oman vähimatki kontrolli oma homse päeva üle, siis täna ei oska üldse enam midagi arvata. Jääb üle vaid uskuda, et kõik on kokkuvõttes millekski hea ja kõik toimib minu parimates huvides. Annan siis endast kõik, et nautida hetke ja olevikku, see ja ainult see vist loebki :)  Õppetunnid tuuakse sinuni just siis kui sa neist õppida oskad....Kuigi hetkel on see ematsionaalne kasvamine ja universumi toimimisest arusaamine nati valulik. Olen siiski tänulik! Aitäh!

mõtted

Pähe sattuvaid mõtteid on aeg-ajalt väga keeruline suunata. Proovin endast kõik anda, et olemist positiivsena hoida ja mõtteid kontrollida kuid miskipärast satuvad segadusse ajavad ja rahutukstegevad välgatused mind kiusama.
Mu kallis sõbranna T soovitab sellistel puhkudel ilusatele asjadele, mälestustele mõelda. Jah, toimib küll. kahjuks vaid hetkeliselt. P leiab, et need on me sisemised hirmud, mis välja pressivad ning nii märku annavad, et tegelikult tuleks nendega tegeleda ehk siis elimineerida. Mõlemal on kindlasti õigus.
Annan siis endast parima, et iseendale sobivaimat versiooni, väljapääsu tekitada. Ma tahan, et mind täidaks õnnetunne ja rahulolu ning oleksin kõikvõimalikest ebamugavatest mõtetest.
Hetkel kasutan nn "Naeru" tehnikat. Kui tunnen, et negatiivsed mõtted hakkavad kiusama, proovin kohe millegagi end naerma ajada. Tegelikult mõjub isegi naeratamine, lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta, täiesti suvalisele inimesele:)
ohh...ruttu..miski hakkabki juba kiusama....ja nüüd naeratan:)....hakkas küll kergem!

Emadepäev!

Emadepäeva hommikul äratasid mind lapsed kingituse ja lilledega. Päikesepaistelist ilma ära kasutades otsustasime hommikusööki terrassil nautida, pannkoogid (poisid ise küpsetasid, ema lebas päiksekäes:)) Kui koduõuel päikesevõtust isu otsa sai sõitsime minu ema juurde ja jätkasime imekauni päeva nautimist siis grillides. Kõike kroonis ema tehtud tort ja laste nopitud nartsissid ema peenralt. Väga kaunis päev oli! Lihtsalt imetabane!
Tegelikult imestan sageli, kuidas mulle taolised fantastilised lapsed saadeti? Ma ju ise alles lapseohtu.
Aitäh, et Te just minu oma emaks valisite! Aitäh, et mina oma ema juurde sattusin!Aitäh, aitäh, aitäh!!!!

Sa tee vahel paus.

Peatu, kui saad.

Kui edasi kihutad kõigest väest, jääb rõõm Sulle võõraks

kui siht on käes.

Su päevades peidus on palju teid, leiad kõikjalt kinke,

ainult ava neid.

Elu pole jooks.

Hoidma pead auru.

Kuula meloodiat, kuniks laulu!

Vot sellised read saatis mulle täna üks ilus inimene. Tundsin, et pean neid jagama. Aitäh Tiina! 

Poistekoori kontsert

Pühapäeva lõunal oli au kuulata kohaliku poistekoori kevadkontserti, kus muideks ka minu noorem ihuvili üles astus. Mis sellest, et lauljad poisid laval peamiselt keerutasid ja sahkerdasid ning vahepeal nati noodist mööda laulsid, õhk oli tõeliselt tulvil südamlikkust ja rõõmu.
Saal oli puupüsti täis uhkeid emasid-isasid, kes oma võsukeste esinemisele kaasa elasid. Fotoaparaatide valgussähvatused ei peatunud, esireas seisid kohalikud videotemeistrid, et jäädvustada igat laval toimuvat liigutust. Ka minu punapäine sassis juustega poisiklutt nägi punane kikilips ees tõeliselt vinge välja ja nähes kui suur toetajaskond tema laulmist oli kuulama tulnud, naeratas kogu aeg.
Kogu seda möllu korraks kõrvalt vaadates mõistsin kui palju on tegelikult armastust ja õnnelikke inimesi. Ei ole palju vaja - toeta ja tunnusta oma last tema tegemistes, näita välja kui väga sa hoolid ja naerata, plaksuta, hõiska tema poole. Tõepoolest oli õhk sellel kaunil pühapäevasel päeval soojadest tunnetest paks ja selle positiivse energiaga, mis seal lendus saaks kõik maailma halva ületatud.
Imetlen poistekoori dirigenti, kes järjekindla tööga suudab väiksed sahmerdised inglikoorile kohaselt laulma inspireerida ja suudab oma tegevusega nii paljudele naeratuse näole manada. Aitäh!

Volbriöö

Nõiaelu, nõiaelu, see jah on õige elu...volbriöö oma kallitega...elu on ilus!

Emme sa oled mu päiksekiir!

Minu kõige noorem ihuvili oskab üllatada kõige ootamatutel momentidel. Vaatasin õhtuseid uudiseid ja Kristofer mängis arvutis. Järsku pöördus ta minu poole ning sõnas- Emme, sa oled mu päiksekiir! Kõik päevaga tulnud muremõtted kadusid hetkega ja süda täitus imelise õnnetundega. Aitäh!

Ka sinu jaoks....

Kuulsin täna õhtul töölt koju sõites seda  laulu ja meenus, kuis me Tibuga selle saatel täiest kõrist laulsime :) Nii hea oli ja siiani on mõnus meenutada....mmmm...sõnadel on jõud..vot!

Tahan tööle minna, tahan koju tulla...

Täna hommikul sõitsin tööle hea tujuga. Päike paistis ja kaks nädalat haige lapsega kodusolemist andis piisavalt hea võimaluse töömõtetest eemale saada. Täna siis kohe ootasin töökaaslastega taaskohtumist ning teistsuguseid töiseid tegevusi. Üllatusega muutus mu tuju aga kohe peale esimest koosolekut ning arusaamist asjaolust, et tegelikkuses ei huvita paljusid, millest koosneb Sinu elu väljaspool kontorit. Pigem oldi pahased seetõttu, et olin töölt kõrval ning mõned tegemised seetõttu edasi lükanud. Hallooooo!!...mul oli väiksem ihuvili haige ja kodus lapse põetamine lausa iga ema püha kohus.
Olen alati olnud veendumusel, et tööandjal või siis ettevõtte juhtivatel töötajatel on lausa kohustus pigem inspireerida ja motiveerida oma alluvaid ning teha kõik selleks, et inimene tahaks tööle tulla. See oli vist Mare Pork, kes ütles, et tänase päeva õnne definitsioon on järgmine: " Ma tahan tööle minna ja tahan koju tulla!" Ise defineeriksin "õnne" küll mõneti teisel moel aga las see hetkel olla. Igastahes selle vigina mõtteks on see, et väärtustatud töötaja, emotsionaalselt rahulolev alluv on tuhat korda kasulikum töötaja! Pelgalt palk ei ole enam motivatsioon ja ettevõtte suurim väärtus on tema ajutrust ( loe inimesed, kes tänu oma oskustele mõningast ajuosa kasutada omanikule raha teenivad.)!
Õnneks suudan mina ise oma meeleolu küll peale mõningast pingutamist jälle rõõmsaks ja rõõsaks mediteerida kuid kahju on ikka. Inimesed võiksid rohkem end ümbritsevaid tähele panna ning tööandjatel on lausa kohustus alluvate suhtes hoolivust üles näidata!

Täituvad soovid ja tahtmised.

Olen täiesti kindel, et saan oma elus kõik, mida tahan. Kõik, millest unistan või mida ette kujutan. Mõneti kahtlustan aegajalt isegi nn selgeltnägemisvõimeid sest mõnda situatsiooni ettekujutades olen hiljem pidanud tõdema, et see läks 100% -se täpsusega just nii.
Jah, tunnistan, ajaline nihe on olemas ja tekitab isegi kõige suuremas uskujas rahulolematust.
Siiski olen enesekindel ja annan endast parima, et nägu naerul ning olemist positiivsel lainel hoida. Olen viimasel ajal erilise kindlameelsusega oma tahtmisi ja soove edastama hakanud ning proovin hoiduda negatiivsete mõtete adumist. See ei ole tegelikkuses nii lihtne kui esmapilgul tunduda võib ning kärsitu inimloomana võitlen loobumismõtetega. Veel loobunud aga ei ole :).
Niisiis tänase tahtmisena toon ära mõnusa reisi. Tahan lähima kuu aja jooksul soojale maale puhkusereisile sõita. Ma tean ju, et saan oma tahtmise :)