Nädal arvuti ja internetita

Polegi päris kaua ettetulnud võimalust nädal aega arvutist ja internetist eemal olla. Vahelduseks ülihea! Selle ajaga, mil täna hommikul meilboks kirju sisse luges jõudsin rahulikult kohvi lürpida:) Näoraamatus tundub pole ka miskit erilist toimunud...näe..saab küll ilma edukalt ka olla.
Oodatud kahenädalase puhkuse asemel õnnestus mul siis puhata nädalakene, ikkagi super hea, mis sellest, et lühikeseks jäi. Kõike nädala jooksul mõeldut ja kogetud kirjeldan mõnes järgmises postituses, hetkel tahtsin edasi anda emotsiooni, mis tekkis eile õhtul Tartust Tallinnasse sõites. Nimelt nautisin Tartus sõprade juures kahepäevast puhkust ja imelist rahu!!!! Just rahu ja ajavoolu peatumine oli see, mida ülikooli linnas tähele panin. Kummaline, paljud peavad Tartut veidi ülbeks...a la stiilis, et "teil võib ju raha olla aga meil on mõistus" linnaks. Mina seda ei arva, küll aga tajusin, et kõik nagu toimiks iseenesest, kusagile ei ole kiiret, inimesed astuvad lihtsalt üksteise juurest läbi, et tere öelda, ei ole vaja pikalt planeerida, kõik kuidagi voolab. Rahalised väärtused ei olegi nii olulised, inimesed ja ühine aeg on tähtsad. Jalutasime laupäeva lõunal Jaani kirikus, kus kohalik valvurionu sõbralikul moel pikalt kõigest jutustas ja ilmaasjugi arutas. Jalutasime ka Toomemäel ja tahtsime lossivaremetesse ronida, kus muuseumiproua lapsed lihtsalt piletita sisse lasi, tehes neile nn koolivaheaja kingituse (hinnakirjas oli muidu lastepiletiks 1 euro). Kohatud inimestest kumas lihtsust ja siirast rõõmu. Lihtsalt imeline oli! Muidugi ei saa siinkohal märkimata jätta, et mu kallid Tartu sõbrad endale maja soetasid ja maja uurides ning kõiki tema võlusid avastades sai alguse rännak ajalukku, mida siis kella kolmeni öösel lahkasime. Pühapäeva lõunal peale kiljuma ajavat 4D kinoseanssi oma noorima ihuviljaga alustasime siis tagasisõitu pealinna poole ja uskuge või mitte aga niipea kui Tallinna lähistel maantee kaherealiseks läks tundsin kuidas närvilisus mulle näkku lajatas. Kodulähedale poe ette parkides sain juba korraliku sõimu osaliseks jne.
Ma ei ole kindel, kas oskaksin pideval Tartu või mõne muu väiksema linna rahulikus tempos kulgeda, kindlasti vajaksin mõnikord väiksemat sorti äratuslaksu ka aga igal juhul pooldan siiraid ja sõbralikke inimesi ning tartlaste suhtumist "tark ei torma" stiilis.
Aitäh kõigile neile imelistele inimestele, kes mu puhkuse viimased päevad meeldejäävaks muutsid! Tänan!

Tule...tule...

Täna hommikul magasin täiega sisse. Isegi ei mäleta, kas olin unesegasena telefoniäratuse kinnipannud ja edasi põõnanud või kuidas see minuga juhtus. Igatahes on terve tänane päev kulgenud kuidagi mõnusas vati sees olevas meeleolus, selline unelev ja "go with a flow" tunne on :) Mõnikord on ju hea lihtsalt olla, töö tegemise kõrvalt unistada, uneleda. Üks kolleeg juba küsis, et mis sinuga juhtunud on, armunud või?, et terve päeva naeratad. Jah, olengi armunud..armunud elusse...sõpradesse, lähedastesse, lõhnavasse kibuvitsapõõsasse, lauanurgal lebavasse šokolaadi tükikesse...raadiost kostuvasse imeilusasse laulu...nii palju on ju millesse armunud olla!!! Kas pole?
Õhtul algusega kell 22.22 algab kuuvarjutus, huvitav, kas hetke eufooriline tunne võib-olla kuidagi ka selle kosmilise pöördega seotud? Eks paistab, mina kavatsen seda fenomeni  oma maja terrassil diivanil pikutades, valge veini klaas kuuvalgel helkimas nautida...kostub imeliselt, kas pole?
Soovin, et see tunne kestaks ja kestaks....Aitäh!

Ringreis "Tunne kodumaad"

"See Lõuna-Eesti on ikka maailma kõige kaunim riik", tõdesime uhkusega kui laupäeval  Tamula ääres päikese käes peesitasime. Kõiki oma jõude kokkuvõttes otsustasin ikkagi reedel peale tööd väikesele kursakokkutulekule sõita ja nii saigi alguse mu korralikult organiseeritud "Tunne kodumaad" ringsõit. Tuur sai tehtud siis marsruudil Tallinn ( alustasin Piritalt peale seda kui töölt sõitma hakates mu auto värava vahele kinni jäi) -Jõgeva(sinna eksämma juurde poetasin oma kaks ihuvilja)- Tartu (kallistasin kalleid sõpru ja haarasin R-i kaasa) - Võru (Roosisaare ja kursapidu) - Elva (raske südamega sai sinna R maha jäetud)- Jõgeva (võtsin oma kaks kannatamatut ihuvilja tagasi) - Viljandi (Tulemuusika ja Tanel padar & The Sun) - Saue (oma voodi, kell 03.30).
Kui mitte arvestada lõõskavat päikest ja konditsioneerita autot oli kõik lihtsalt suurepärane. Konnade krooksumine Roosisaarel tekitas rõõmsa äratundmise, et elu ongi ilus! Hääd sõbrad, kursakaaslased samasuguste veidrustega nagu alati (mõni veidram kui varem:)) ning Võru linn tundus hedonistide sünnikoduna. Laupäeva õhtul pikalt etteplaneeritud Tannu kontsert ja ilutulestiku pidu  möödus mõnusalt tekil pikali olles ja taevas tantsivaid tulekerasid vaadeldes. Peale magamata ööd ja elamuste rohket päeva oli muidugi väga raske kojusõit kuid teadmine isiklikust ootavast padjast kroonis kõik...ahh..lihtsalt imeline oli see nädalavahetus! Sellesse kahte päeva mahtus niipalju, et raske on veel tänagi asjalikuks tagasi muutuda. Aitäh!

Katariina jee!

Imetabane hommikusöök Katariina kohvikus Võrus!

Laura

Armas Laura on mu kalli sõbra tütreke ja minu südames ta elab kenas päiksepoolses toas:). Kummalisel moel oleme teineteise mõistmisega sealmaal, kus üle mitme aasta taaskohtudes ei märkagi, et oleks eemal olnud. Lapsed kasvavad nii kiiresti, pisipiiga läheb sügisel juba kooli...appii!!!
Aitäh, et päiksekiirena mu elus olemas oled!

Meri

Õhtune jalutuskäik inimtühjas Laulasmaa rannas. Päike on madalal, meri sillerdab, taamal ujub üksik luik...mõtted on vaikinud, süda on rahul. Elu on imeline! Aitäh!

"Suvel võib"

Ühe suvesaate raames, mida me hetkel toodame oli vaja teha tutvustavaid treilereid. Ühe treileri tahtsime filmida kellegi koduõuel, loomulikult kasutasime siis olemasolevaid aedasid, minu aiast on siis jutt:) Kuna planeeritud võttest ei tulnud pirtsaka osaleja tõttu miskit välja organiseerisime kohapeal kohe miskit muud. Minu pisem poeg Kristofer, kes võttemeeskonna ees hästi tubli tahtis olla ja otsustas muru hakata niitma  ja.... panimegi tema siis filmi sisse. Temal endal ei olnud muidugi selle vastu miskit, ta nati edev ka. Treiler sai vahva ja naljakas...seda saab siis näha siin.
Naeratage :)

Suvi!

Ja nüüd ongi ta kohal! See kauaoodatud imetabane suvi! Kraadiklaas akna taga näitab 27 soojakraadi ja päike säratab fantastiliselt! Ma kohe ei suuda ära rõõmustada, lihtsalt rõõmustada sellepärast, et on soe ja valge, et päev tundub nii pikk ning riietumisega pole absoluutselt mingeid raskusi. Süda on lusti täis ja iga hetkega tekib aina uusi mõtteid, mida realiseerima hakata. Varasemalt pikemat planeerimist vajanud ettevõtmised saavad nüüd ühe hetkega teoks ning ükski vahemaa ei tundu liiga pikk. Tööl olemine on muidugi veidi raskendatud, kohe mitte ei suuda arvutis tööd teha ja vaikselt loen puhkuseni jäänud päevi (hetkel järelejäänud neid veel 9).
Eile õhtul käisime lastega koos Viikingite külas. Ühe meie saate raames toimunud salvestustel abiks ja muidu ilusat õhtut nautimas. Vahva oli, inimesed olid ülevas ja positiivses meeleolus, toit maitsev, kalad lõid sulpsu...jne...imeline! Õhtul jäi Kristofer õue magama, nii väsinud oli väikemees ning toas oli maru kuum ka.
Täna on plaanis siis sõbranna ja tema pisipojaga Käsmu kontserdile sõita. Usun, et tuleb ka kordumatu elamus, plaanis on igatahes kõva häälega tuntud laule kaasa laulda. Plaane õhtuteks on meeletult, kõikjale kutsutakse, inimesed tahavad suhelda ja olla inimeste seas. Nii tore! Olen rahul ja õnnelik! Suu on kogu aeg naerul, ka ilma põhjuseta. Olen ikka täielik päiksepiiga, kes soojaga end hästi tunneb...nii vähe ongi õnneks vaja:) Kõike seda ilmestama sobib tänasesse imetabaselt see laul.
Aitäh!

Imeline!

Täna on kooliaasta viimane päev ja lapsed said oma tunnistused. Hea on mõelda, et nüüd saavad nad puhata ja magada kuni isu on!! Juhhuuuu!!! Ma olen nii õnnelik, et tütreke sai tunnistuse, kus puha viied ja vanem poiss pidas ka aasta lõpuni ilusti vastu! Pisema poja tunnistusel hindeid küll polnud kuid esimene kooliaasta on tänaseks läbitud ja tema pühendumust ning kohusetunnet saab ainult kiita! Väga super lapsed!
Õhtul teeme siis väikse seltskonnaga neile üllatuspeo, kuhu tulevad ka mõned sõbrad. Tore saab olema!
Imeilus ja lusti täis suvi alaku!

erinevad tujud

Üksluine oleks vist elu kui kõik inimesed oleksid kogu aeg ühtemoodi heatujulised, sarnaselt isetud ja kõik saaksid kõigest üheselt aru. Eilne päev oli nii vahvalt surra-murra, et õhtul magama jäädes ei suutnud ma uinuda vaid mõistus analüüsis ja keerutas nii, et pidin rahustuseks teed keetma ja Lindgreni " Tjorven, Pootsman ja Moosest" lugema. Kõige enam mõtisklesin selle üle, et kolme erinevas vanuses lapse emana pean oskama end väga kiirelt erinevatele lainepikkustele ümber häälestada. Toon siis siinkohal mõned näited. Eile hommikul tuli nädalaselt reisilt koju mu 12. aastane tütar, kellele siis sadamasse suure jällenägemise rõõmuga vastu läksin. Koos kodupoole sõites lobisesime nagu sõbrannad, muljetasime tema reisimuljeid ja laulsime raadiost tuleva saatel. Päike paistis ja kõik oli lihtsalt imeline. Paar tundi hiljem kui julgesin noore neiu riietuse kohta küsimuse esitada sain juba suure pahameele osaliseks, et ma solvavat teda ja üldse on tal lollid vennad ning kõik, mis teeb on mõttetu! Appi! Lihtsalt kummaline tujumuutus neiu poolt, kes alles paar tundi tagasi oli rõõmus ja rõõsa ning ma jahmusin ikka tõeliselt. Õnneks suutsin säilitada rahu ja kirjutasin selle kriiskamise puberteediea arvele. Järgmine põrkumine tuli mu noorima ihuviljaga, kes on eas, kus ema on pigem teenija kui võrdväärne sõber. Tahab ema kallistada, kallistab. Tahab, et ema talle võileiva teeks, nõuab ja ei kujuta ette, et võiks viis minutit oodata. Pisikesest võileiva meisterdamise soovist sai alguse suur arusaamatus teemal, et mismoodi on emal vaja viite minutit oma tegevuse lõpetamiseks kui laps tahab ühte võileiba ja on peaaegu, et nälga suremas. Olin sunnitud järjekordselt "kuri ema" olema ja lapsele seletama, et ma ei ole tema teenija ja kui ise ei suuda võid saiale määrida, siis peab veidi ootama. Järjekordne näide sellest, kuidas mõistlik laps ühe hetkega koletiseks muutub, sest tema ja minu mõistus ei ole samal tasandil. Minu ja minu vanema poja  teadvuse erinevatest tahkudest ma siinkohal ei räägigi, siinkohal on võtmesõnaks "ükskõiksus", mis ühte 14. aastast valdab ja millega 34. aastane leppida ei suuda. Vot.
Igastahes on ainsa täiskasvanuna kolme erinevas vanuses lapsega ühes majas elamine aeg ajalt väga väsitav just selles suhtes, et erinevad isiksused nõuavad erinevat lähenemist ning kiirelt ümberhäälestumist. Suhtlemisviis, mis sobib suurepäraselt ühele ei ole kindlasti teisele meelepärane ning ole siis see tark, kes koduse harmoonia nimel iseendaks jäädes kõigi kolmega tülideta toime tuleb. Eelpool mainitud näited on vaid üksikud fragmenid kogu sellest virr varrist aga noh, need, kes ise kunagi midagi taolist kogenud on saavad väga hästi aru, mis ma mõtlen.
Loomulikult olen ma aga õnnelik, et nii palju erinevat oma päevades kogeda saan, isegi kui õhtuks toss väljas on.
Tänan!