Ma kõnnin käed ümber elu....

Jah, täna ongi mu edasise elu esimene päev! Eile õhtul algas kauaoodatud puhkus!!! Juhhuuuuu!!! Kui pikaks puhkus kujuneb, seda ma veel ei tea ning, mis kõik peale puhkamist juhtuma hakkab ma ka veel ei tea. Veidi segadust tekitav ja rahutu tunne on kuid samas hea ka. Uus algus, uued juhtumised, uued inimesed, kas pole põnev? Ja põnevust mu ellu jagub, kuhjaga lausa. Muidugi ma ei virise, ju ma siis pole see tüüp, kes tulevikku kardab, mina ei karda, ei oota ka...lihtsalt vaatan, kuidas ja mis:). Igaljuhul kavatsen täie rinnaga nautida iga järgnevat hommikut, õhtut ja päeva...kõike...naudin ootamatusi ja planeeritut. Ainsa plaanina, mis antut hetkel terendab on esimese nädala plaanid, et siis esmaspäeval koos ema ja lastega Saaremaale sõit, sealne mereäärne puhkus, reedel Kristoferi sünnipäeva pidamine ja laupäeva õhtul alustan siis oma sünnipäeva tähistamisega. Kas pole imeline? Ja nende imetabaste päevade teemalaul on siis Lenna "Mida sa teed..."  Nii, et ma kõnnin käed ümber elu, et hoida, mis hoidmist on väärt....:) Naerata :) :)

Venna ja väike Eesti

Olin suurest uhkusest paistes kui venna pühapäeva õhtul teatas, et Muhu Väina regatil esikoht saavutatud! Juhhuu! Nii armas, et tema kirg ha hobi ka lähedalseisjatele nii palju positiivseid emotsioone toodab. Järgmisel päeval sai oma rõõmu ka kõikvõimalikes sotsiaalsetes kanalites jagatud ja oma vennakest ülistatud. Naljakas juhtum leidis aset aga kaks õhtut hiljem kui oma nooremale pojale sõbra juurde järele minnes sai sõbra emale (juhuslikult ka purjetamise huviline) ka hõisatud. Nimelt nägi meie lõbus dialoog välja siis järgmine:
Mina: " Aga minu venna sai Muhu väina regatil esimese koha!"
Marika (naerdes): " Ohohh, minu venna ka! Mis grupis sinu vend sõitis?"
Mina: " Ma ei mäletagi gruppi aga purjeka nimi on Marie."
Marika: " No siis sõidavad meie vennad samas meeskonnas, minu venna ka Marie pardal:)!"
No mis sa oskad kosta, ilmatumalt väike on see Eestimaa ja tema inimesed on omavahel igatpidi läbipõimunud. Naersime kummalise kokkusattumise üle terve õhtu.
Ootamatud seigad rikastavad, kas pole! Aitäh!

Peatus

Kui sa ei oska midagi teha, siis ära tee midagi...proovi lihtsalt olemist. Tean, et miski ei muutu iseenesest aga peata tormamine ja tõmblemine ei too endaga muud kui pahandust ning närvikulu...vörkkiiges vaikselt kiikudes, läbi puuokste päikse poole kissitades tunned rahu...tingimusteta sisemist rahu. Imeline...

kes Sind inspireerib?

Peale tutvumist meie kokasaate "Head isu" uue saatejuht/kokaga Liinaga olin lummatud. Kui harva kohtad millegipärast inimesi, kes meid tõepoolest üllatada ja inspireerida suudavad. Kindlasti jookseme igapäevaselt kokku erinevate isiksustega, kes ühel või teisel moel meis positiivseid või negatiivseid tundeid tekitavad aga kui vähestel neist meid inspireerida õnnestub? Ma pean end tegelikult väga heaks suhtlejaks, tõepoolest olen seda, leian kiirelt inimestega ühise keele ja oskan kõigiga vähemalt millestki kõnelda. Kahjuks on nii, et päris harva õnnestub võõral inimesel mulle "naha alla" pugeda, nii, et vaimustusega temast ka teistele räägin. Nii juhtus see Liinaga. Peale pikka töist päeva temaga koosolemist tundsin, kus tema elurõõmus olek mind nakatab ja tema vaimustus oma tegemistest/töödest mind inspireerib. Imeline! Usun, et kui taolisi inimesi oleks rohkem ei paneks neid enam keegi tähele. Mul vedas :), siiani tunnen seda positiivset energiat, mis temast minusse voolas. Aitäh, selle toreda kohtumise eest!

Probleemid või võimalused

Kui veel mõni aeg tagasi järjekordse negatiivse üllatuskoorma all olles ägasin, et mida veel...kaua veel....miks minuga...jne, siis tänaseks täheldan tekkivates ebameeldivates situatsioonides (et mitte öelda probleemides) võimalusi. Jah, esialgu ehmatavad "üllatused" on mind ajapikku immuunseks muutnud nende probleemsuste suhtes. Kummaline on täheldada kui leidlik on inimese mõistus, if there is a problem there is a way, kus probleemi tekkides hakkavad ajurakukesed sellele lahendust välja töötama ja leiadki end tegemas asju, mida tavapärases elus, rutiinses rütmis pole kunagi teinud. Usun, et olen õppinud igast oma keerulisest olukorrast väga palju, olen arendanud oma leidlikust ning sageli tagasi vaadates imestan, kuidas see küll võimalikuks sai, kuidas mul õnnestus sellest supist välja tulla, kuidas ma tänaseks kogu selle "jama" juures üldse veel naeratada suudan. Mõnikord juhtub, et ühed ja samad probleemid korduvad, seejärel tuleb mõista, et midagi ju jäi siis õppimata, miskit endale tunnistamata. Keeruline on see kasvamine kuid täna vaatan nii mõnegi asja peale hoopiski teisiti, siinjuures meenub kohe kalli sõbra P ütlus "Oleks mul teie probleemid, oleks mul hommikul kella 10-ks juba igav!"
Olen aus kui ütlen, et mitte alati ei ole probleemsete olukordade lahderdamine võimaluste alla esmapilgul lihtne. Väikese kokkukukkumise teen ära, kui tunne tuleb, siis nutan...aga muidu...uskuge mind rahunedes ja mõeldes sellele, et maailmas on näljahäda, haigused, tsunaami...jne....tunduvad isiklikud probleemid ikka väga väikesed ja naeruväärsed.
Olen õnnelik, et tänu paljudele kallitele sõpradele, kes on minuga mu keerulistel hetkedel olnud ja aidanud suuremalt näha, mõelda, olen täna see, kes olen....
Aitäh!

Hingele pai

Möödunud nädalavahetuse võib küll liigitada kategooriasse - teraapia. Kui juba terve nädal möödus tantsu -ja laulupeo proovide tähe all, siis "grande finale" saabus nädalavahetusel. Imestasin, kuis jätkus mu noorimal ihuviljal jaksu ja energiat kõikidel päevadel kuuma päikese all jõudsalt proovidest osa võtta, et õhtul koju jõudes nõudis veel ujuma minekut. Nii käisimegi pea iga õhtu kohalikus veekogus ujumas ja askeldasime värskes õhus, magama sai mindud alles tunnike peale keskööd. Hommikul algas kogu trall uuesti - lapsed proovidesse, ise tööle. Ei hakka siinjuures oma töist tempot kirjeldama, lihtsalt pöörane. Nüüd siis aga nädalavahetusest. Tantsupidu laupäeva õhtul oli oodatud sündmus, mida õnnestus siis päris esiridadest vaadata. Millegipoolest meeldis mulle kahe aasta tagune tantsupeo ülesehitus ja üldine kooslus rohkem. Tänavune tantsijate möll oli imeline kuid vahepealsed tekstid ja muusikaline pool minu arvates veidi rabe. Ei ma ei virise, lahistasin nutta ja talletasin õnnevärinate tunnet kui nägin oma last naerva näoga murule kepslemas. Väga super! Loodan, et ka lapsed oskavad seda kogemust hinnata ja kunagi minu kombel oma lapsi tantsimas nähes rõõmupisaraid valavad.
Jah taolised suurüritused, mis pulbitsevad lastepoolt toodetud energiast võib liigitada teraapiate alla, kõik, kes kogevad kurvameelsust peaksid kohustuslikus korras esiridades istuma. Meelde jäi ka Presidendi kõne, milles ühe teemana käsitles härra Ilves üksteise vastu sõbralikkuse üles näitamist. Usun, et tema soov sai teoks, inimesed olid head.
Pühapäevane laulupidu, kus laulis tütreke, ehmatas rahvarohkusega. Inimesi oli tõepoolest palju, hoolimata pileti kallidusest tuldi ikka kohale terve perega. Lapsed, kes hommikul vara juba rongkäigust osa olid võtnud sebisid ringi ja ümisesid laule kaasa. Seal melu sees ringi jalutades jäi silma kui paljud inimesed oma riietusega vaeva olid näinud, rahavriided ja rahvuslik ornamentika olid nii kaunilt presenteeritud. Kohapeal otsustasime ka sõbrannaga, et järgmiseks tantsu-laulupeoks laseme ka endale vahvad rahvuslikud kleidid õmmelda. Igastahes päikselõõmas murul peesitades kauneimaid laule kuulates ja üldis meeleolu nautides olin väga õnnelik, õlen siiani õnnelik ja lummatud. Inimesed on ilusad ja head, meie laulud on imelised ja tantsud kaasakiskuvad. Au ja kiitus korraldajatele, tantsu- ja koorijuhtidele. Aitäh! Aitäh võimaluse eest sellest peost osa saada, aitäh kogemuse eest, mis mu lastele osaks sai! Austan ja armastan!

Otselülitus tantsupeolt

Kirjeldamatu...Kristofer on siin ringi sees!