Täiskasvanute hirmud...vol 1

Kummaline on mõelda, et lapsena tormasime kõikvõimalikesse olukordadesse, seiklustesse, ettevõtmistesse, inimsuhetesse, jne ilma pikemalt mõtlemata. Lihtsalt tiivustatuna uutest väljakutsetest, kindlalt teades, et see, mis ees ootab on põnev ja uus. Mitte kunagi ei tulnud pähegi kartus, et järsku see polegi nii vahva ja tore. Isegi kui kokkuvõttes ei tulnud uuest mängust välja midagi vahvat, uus sõber osutus totaalseks jonnipunniks või pealekaebajaks, rahvastepalli võistluste kaotus ei tekitanud tunnet, et "ma polekski kunagi pidanud seda palli kätte võtma...kaotan ju niikuinii.." Me ei mõelnud sellele siis...
Nüüd aga, täiskasvanuna paanitseme juba igasuguste tegevuste lõpptulemuste pärast ette, mõtlemata sellele, et tegevus ise on põnev ja nautimist väärt, olenemata tulemusest. Me analüüsime, keskendume resultaadile, luues endale vaimusilmas kujutise " sellest tegevusest peaks tulema välja selline asi..". Miks me nii teeme? Miks me kardame ja alaväärtustame protsessi ennast? ....Kes, mis meid vahepeal nii kartlikuks ja elu umbusaldavaks muutis? ...
Kindlasti on tegemist ühiskonna mõningase survega, kus eelkõige hinnatakse täiskasvanud inimest selle järgi, mida ta on saavutanud, mitte selle järgi, millisel moel ta midagi saavutab. Kas ta on hea seltsiline, tegutsemistahteline, headest ideedest pungil ja temaga on tore uusi asju koos ette võtta. Inimesega on hea koos protsessi nautida, ükskõik siis missuguseks lõpptulemus osutub? Aga asi ei saa ju olla ainult meid kasvatanud keskkonnas vaid eelkõige inimeses endas.
Palju mõtlema panevaid küsimusi...mõtlen veidi pikemalt...vol 2 peagi tulekul:)
Seniks...
Aitäh, mulle osaks saanud toredate kogemuste eest, vahet pole, kas tegevuse tulemus osutus kellegi jaoks positiivseks või negatiivseks.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Siin ja praegu...

Ma soovin, et oskaksin elada nagu E. Tolle...siin ja praegu. Nautida olemas olevat hetke nagu see hetk kestaks igavesti, osata mitte muretseda homse pärast ja mitte meenutada minevikus olnut. Viimati kogesin taolist tunnet Pärnus koos kallis Sõbranna T-ga jahisadamast randa jalutades. Ilm oli imeline, soe õhtupoolik, meri sillerdas taamal, vastu tulevate inimeste nägudel pakatasid puhanud ilmed ja peegeldusid naeratused. Õhk lõhnas imeliselt. Silmad nägid kõike teravamalt kui ealeski varem. Nahk tundis kerget tuult ja aeg ajalt tekkisid mõnusad värinad. Me jalutasime, lobisesime maast ja ilmast, kiiret ei olnud kusagile. Lihtsalt oli väga hea olla. Nii hea, et tekkis tahtmine seisatada see hetk ja öelda - Nii Ongi. See ongi olemise ülim tunne!
Proovin nüüd sellest imelisest hetkest eemal olles seda tunnet ikka ja jälle eneses üles leida. Viimaste päevade valguses on see muidugi keeruline kuid usun, et pelgalt seda tunnet meenutades ja teadvustades saab, kas või natukene olemise rõõmu nautida. Siis tuleb neid ju ikka ja jälle ja oi seda äratundmisrõõmu siis...
Aitäh, aitäh, aitäh, et olen saanud palju-palju imelisi hetki nautida. Austan, armastan, kummardan...:)

Unistuste elu

Mõtle kui võikski olla nii, et igal hommikul ärgates astud peegli ette ja küsid endalt: "Mida Sa kullake täna sooviksid teha?" Huvitav, kas mõnel hommikul tekiks tüdimus ka, et järsku võiks olla mingi rutiin, mingid kohustused? Vaevalt küll :) Usun, et nii peakski õige ja harmooniline elu olema. Jah, ilmselt on meil kõigil mingeid kohustusi, mida siis päeva jooksul realiseerima peaks kuid üldjoontes on terve päeva sisustamine sinu enda vaba valik. Ja vahendeid ka kõige hullumeelsemate soovide täitmiseks on sul ka piiramatult. Kas pole tore nii?
Üldjoontes tean, et selline elu on võimalik. Muidugi ei saavuta seda hetkega kuid pikemalt ette vaadates on kõik tehtav. Ilmselgelt on suurel osal inimestel mingisugune päevatöö kuid ka sinna võib ju suurima rõõmuga minna ja kujuta ette kui hommikul peeglisse vaadates ja eelpool nimetatud küsimust esitades, vastad: "Ohh Kullake, ma tahan täna nii väga tööle minna. Siis tahan veel sõpradega kohtuda ja mõnusa jalgratta sõiduga oma pead jahutada."
Ma olen äärmiselt õnnelik, et suuresti on minul õnnestunud taoline elustiil tänaseks saavutada. Jah vahenditest kõikvõimalike spontaansete soovide ( nagu näiteks kiire lend Toskaanasse Bocelli päikseloojangu kontserdile..jne) täitmisel jääb veel vahel vajaka kuid otsustamis õigus ja võimalus on siiski olemas ja mis kõige tähtsam TEADVUSTATUD.
Kogu selle eelneva pika sissejuhatuse mõte oligi eelkõige isiklike valikute ja otsustamisvõimaluste meeldetuletus. Inimene peab igal sammul endalt küsima, kas mina ikkagi tahan seda teha ja siis otsustama, kas teeb või mitte? Rohkem iseteadlikust ja julgust iseenese soovidega arvestamisel. Kindlasti tekib sageli olukordi, kus valid teise inimesega seonduva soovi, tahtmise kuid see on ka Sinu enda valik.
Päikest ja pillerkaaritamist Kullake! Aitäh, aitäh, aitäh!

Elu väljakutsed...

Iseendaks jääda ei ole alati kõige lihtsam. Ikka tuleb ühiskonda sobitumaks, rahulikumalt elamiseks teha mingeid mööndusi, kompromisse. Kompromisse eelkõige suhetes inimestega. Kas on üldse võimalik, et keegi aktsepeerib (loe armastab) sind sellisena nagu sa täpselt oled? Kõigi sinu vigade ja heade omadustega, püüdmata sind kohandada, muuta? Ilmselt on ainult vanemad need, kes kõigest hoolimata armastavad oma lapsi üritamata neid muuta kui siis ainult suunata ning kui kokkuvõttes laps kõikidele üldtuntud kriteeriumitele isegi ei vasta, siis armastatakse ja hoitakse teda sellest hoolimata. Täiskasvanud inimeste ja näiteks paarisuhte puhul arvan, et loomulikult toimub aja jooksul teatud kohanemine ja sobitumine, harjumused ja ka isikuomadused muutuvad ajapikku sarnasteks. Kuid miski on inimesele endale ikkagi väga oma, see oma Mina, mida ei  saa muuta. Ei tohigi. Õnnelikud on need, kes suudavad imetleda ja austada, armastada oma kaaslast täpselt sellisena nagu ta on ja annavad üksteisele võimaluse ajaga kokku kasvada.
 Mina näiteks tean, missugune olen. Tean mida tähendab "Mina". Tean ka, et olen unikaalne ja ainulaadne :).
Tean ka, et ma muutun ajaga ja johtuvalt inimestest minu ümber. Miskit Minulikku aga on muidugi jääv....
Olen õnnelik, et hoolimata minulikest veidrustest on mul kallid inimesed ümber ja kõik, kes on tulnud, et jääda.......jäävad. Aitäh!

Isekus

Tahtmine ise oma elu peremees olla ja oma murede tegemistega mõnikord üksi olla võib vahel ülima isekusena tunduda. Kõike ei saa alati jagada...eriti kui selleks tahtmist ei ole...Ja tunne, et oled kohustatud igast oma õnnestumisest/ebaõnnestumisest rääkima tekitab hetkel vastupidist reaktsiooni. Tekitab pigem soovi veelgi enam kapselduda ja omaette olla. Olengi isekas..tahan olla ja olen....vot. Võibolla kujutan asju endale ette, võibolla mitte. Aga tean, et homme on uus päev ja kõik on natuke ilusam, parem, helgem. Armastage või vihake mind..aga selline ma olen..kõik on tõlgendamise ja valikute küsimus :)...Aitäh!

Poliitika ja "katkine telefon"

Usun, et olen väga kõva sotsiaalse närviga inimene. See tähendab, et kui näen miskit ühiskonnas valesti olevat, siis selle asemel, et vinguda ja viriseda annan oma panuse selle parandamisesse. Oma avatud suhtlemise (loe - julgeb oma mõtteid teistele arusaadaval moel välja öelda) ja positiivse oleku tõttu olen olnud kõikvõimalikel ühiskondlikel positsioonidel (alates lasteaia hoolekogust, elamurajoonide MTÜde juhatusest, volikogu liikmeni välja).Loodan, et ka mõne suurepärase asja korda saatnud:). Tänaseks olen suutnud end mässida kõikvõimalike poliitiliste mahhinatsioonide keskmesse. Olles ise alles hiljuti ühe Eesti juhtiv erakonna liikmestaatusesse tõusnud ja kohalikus volikogus nn kahe suure erakonna vahele jäänud, siis ilmselgelt saan meelitatud mõlemalt poolt. Loomulikult on siin ka õõnestamist tulnud kuid enamsti saan uhkelt naerda, et "minu häälest" sõltub nii palju. Mis mind aga tegelikult kogu selle asjatamise juures kõige enam häirib on nn "katkise telefoni" efekt. Väikeses omavalitsuses on kõik omavahel tuttavad, mis tähendab, et kellegi erakondlik kuuluvus ei tohiks eraviisilist suhtlust segada. Aga niipea kui asi poliitilistes ringkondades tervavaks läheb....hakkavad inimesed üksteisele eraviisiliselt helistama ja kõikvõimalikke arvamusi avaldama...lõpuks kui erinevad inimesed suhtlevad eraviisiliselt tekibki palju erinevaid arvamusi ja tõlgendusi räägitust. Ma ei saa tõepoolest aru, miks inimesed ei suuda ausalt ja avameelselt suhelda ning kokkuleppida, et meil kõigil ongi õigus erinevale arvamusele ning teisi sopaga loopima ei hakka...tsiteerides ühte tuntud poliitikut "Tule Jumal appi!"

Pika jutu kogu mõtte aga saan vast kokkuvõtta kahe lausega: " Kui tahad oma südame järgi talitsedes õiget asja ajada, ära usalda mitte kedagi peale iseenda. Ära võta ühtegi lubadust, enne kui see on paberil ja kinnitatud."

Küüniline? Jah, on küll. Ma olen siiski sinisilme ja usun, et inimesed on kokkuvõttes head..lihtsalt nõmedad olukorrad sunnivaid neid valesti käituma. 

Aitäh, aitäh, aitäh! 

Kõikvõimalike elu raskete valikute tegemisel ei tohi unustada, et......

Nii hea, et me üksteisel olemas oleme....

Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!" Karupoeg noogutas.

Notsu: "Kujuta ette: Mind ei ole, sina istud siin üksinda ja sul pole kellegagi juttu ajada."

Karupoeg: "Aa...kus sina siis oled?"

Notsu: "Mind ei ole."
"Nii ei saa olla", ütles Karupoeg.
"Mina arvan ka nii", ütles Notsu, "aga kujuta ette - mind ei ole, Sina oled üksi"
"Miks sa mind kiusad, " pahandab karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka! Said aru?"

Mõned asjad, tegemised, mida ma lapsena kohutavalt armastasin...ja armastan ikka veel:

Kollase koorikuga koolijäätis
Värskekurgi võileib
Peale pesu puhta voodipesu vahele pugeda
Astrid Lindgreni "Tjorven, Pootsman ja Mooses"
Jõulude ajal kuuselõhn toas
Üksi kodus olla
Paduvihma kätte jääda ja trussikuteni märjaks saada
Vanaisaga suvilasse jalutada ja maast-ilmast lugusid kuulata
Ärgata siis kui ise tahad, mitte kella peale
Sõstraid sõrmede vahel puruks pitsitada
Esimest maasikat peenralt otsida ja leida!
Nädalavahetuseks perega seiklema sõita
Telgis magada
Esimene lumi
Katsetada, kas lombis sumades tuleb vesi üle kummiku serva või mitte....minna nii sügavale kui saab.)
...ja palju väikseid põnevaid asju veel....

Mõned asjad, tegemised, mida ma väiksena vihkasin ja vihkan praegu ka:

Sibul - värske, keedetud, salati sees..jne...väkkkkkkk
Kui keegi sind hommikul ärkvele ehmatab
Kui lumi kraevahele läheb
Kui keegi tühja piimapaki külmikusse jätab
Nõude käsitsi kausis pesemine
Turu lihaosakonnas leviv hais
Pesu triikimine
Kogemeta teole peale astumine
..kindlasti on vastikust tekitavat veel...siiani....õnneks ei tule hetkel kõik meelde

Mõned asjad, tegemised, juhtumised, mis väiksena tunduisid ülilahedad..nüüd aga mitte enam väga:

Purjus laulvad ja lämisevad täiskasvanud inimesed
Hilja öösel üleval olla
Ilma kinnasteta õue minna
Haige olla
Friikartulid ja grillkana
Paljajalu õues olla
Igasugused loteriid

Nüüd ja kohe!

 Olen kindlal veendumusel, et head asjad võtavad juhtumiseks aega aga seevastu väga head asjad juhtuvad väga äkki. Miks on siiski selline tunne, et kui midagi väga head sinuga juhtub, siis ei suuda juhtunut koheselt omaks võtta vaid mõistuse kaasabil üritad seda automaatselt tagasi lükata. Usk enesesse?  Kogemuste pagas, mis sinuga juhtuvat juba eos kukutama hakkab? Mu Musu ütles mulle ühel õhtul, et kui endale ette kujutad, et kõik kiiva kisub ja viltu läheb, siis lähebki. Jah, ma olen nõus... me ju ise loome oma olevikku ja tulevikku ning käesolevat hetke eriti.
Ajafaktor, mille tõttu mõistus peas kahtluseid ja kõikvõimalikke ebaterveid elutsenaariume keerutab on tegelikult ju väga suhteline. Kes ütleb, et ühe suhte tõeliseks muutmiseks on vaja inimest tundma õppida ja näiteks aastakese rahulikult aeg-ajalt suhelda? Miks ei või olla nii, et kui kohtud kellegagi, siis tunned koheselt ära, et just nii temaga koos olles ongi õige ja hea. Võtad inimese oma ellu kohe täielikult ning kogu see "rahulikult üksteise tundma õppimise" jura jääb ära.  Tegelikult ju võib küll. Ise oled see, kes enesele piire paneb. Ise oled see, kes üldlevinud normatiivide kohaselt käituda tahab. On see siis turvalisem valik? Vot selle kohapeal tuli nüüd naer näkku....turvalisus????....Et ole kellegagi koos kõigepealt aastake ja siis vaata edasi...milline raiskamine, ajaraiskamine.
Et siis...pika segase mõttearenduse moraal - Kui tunned, et tahad, kellegagi koos olla - Ole, lihtsalt ole. Ei pea ootama, "rahulikult võtma", andu uude võimalusse olla õnnelik nüüd ja kohe...järsku läheb õnneks:)..kui aga ei tule seda "happily ever after" varianti, siis oli sul vähemalt ilus päev, kuu, aasta..nüüd ja kohe, mitte oodates ja raisates aastat üksteise tundma õppimisele.
Minuga juhtuvad ju ainult head ja väga head asjad! Aitäh, aitäh, aitäh!

Elu on imelikult ilus

Igaksjuhuks annan teada, et laupäevasele kontserdile ei jõudnudki. Olen enam kui kindel, et kunagi kuulan Bubled tunduvamalt intiimsemas õhkkonnas..kusagil inglise lokaalis näiteks :)...sest kõik mu soovid ju täituvad...varem või hiljem :) Selle eest oli laupäeva õhtu hoopis teistmoodi ilus...imelikult ilus.
Aitäh!

Tahtmiste välja ütlemine ja nende täitumine.

Täna avastasin, et kontsert, mille kuulamist, nägemist olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua oodanud, on juba sel nädalavahetusel. Kahjuks on sellel sündmusel osalemiseks vaja lunastada meeletult suur sissepääs, mis põhimõtteliselt võrdub minu pere nädala toidurahaga, siis väikseid kalkulatsioone tehes ja prioriteete paika pannes, ei  õnnestu hetkel isiklikest vahenditest piletit oodatud kontserdile lunastada. Igastahes Tahan mina sellele kontserdile minna! Mina lähen Michael Buble kontserdile 21. aprillil! (Veel ei tea, kuidas..:)) Niisiis palve lahti lastud, teadmine omaks võetud...annan asjadele võimaluse juhtuda.
Aitäh, aitäh...

Minu pere, maksuamet ja muud loomad

Tänasel hallil kevade hommikul oleksin meeleldi voodis edasi pikutanud kuid õnneks/kahjuks ei saa ma sellist luksust endale lubada ning vaatamata nirule enesetundele tõmbasin pitsist seeliku selga ja asusin päeva püüdma. Tõsi on see, et kui meel mõru, siis võiks millegi meeldivaga enda tuju tõsta. Hetkel on minul kohutavalt vedanud. Nimelt piisab vaid sauna etteruumi siseneda kui ühe kuu vanused imearmsad kutsikad su sisemise naeratuse särama panevad. Jah, meil on kodus beebihullus ja igal hetkel võid oma nunnumeetri nii kõrgele saada, et isegi kõige küünilisem persoon ohkaks heldinult. Mõned hetked vallatute taksikutsikatega, kes sülle ronides sind vägisi  musitada üritavad ja juba tunnedki end paremini. Veidi hiljem suundusime kõige noorema pojaga tema esimesele pianistide konkursile. Arvake ära, kellel oli suurem närv sees :)...aga kõik läks suurepäraselt, ema rind paisus uhkusest ja lapse nägu õnnestumisest. Saime isegi diplomi...ahhh! Hinge näris muidugi tänast päeva murepilvena varjutav kohtumine maksuameti provvadega. Sinna sõites tundsin äkitselt, et ükskõik kui rumalana sealsed spetsialistid mind ennast ka tundma ei pane ja kuivõrd lollidele küsimustele mind vastama ei sunnita, olen ikkagi lapse klaverimängu lummuses ja mingi mõnesaja euro suurune maksudeklaratsiooni viga mind ei morjenda. Jah mõned pisiasjad võivad ju tühistena näida kuid kokkuvõttes tõlgendad mõned tunded suuremaks ja seljatad sulle vähem olulised tundmused. Nii läkski. Sisenedes kriipsusuude pärusmaale laia särava naeratusega vaadatakse sind küll veidi imelikult kuid kokkuvõttes oled sina see, kes naeratab ja nemad need, kes sinule tekitatud probleemide tõttu kurvastavad. Jah...suhtumine eelkõige. What a wonderful place this world is! Aitäh, aitäh, aitäh!

Naistepäev

Eilsel päikselisel naistepäeval tuli mu kallis sõber A lagedale vahva arusaamaga, et Naistepäev on üks ja ainuke päev aastas, kus saab kõigile naistuttavatele lilli kinkida, ilma et sellest vääritimõistmist või arusaamatusi ei tekiks. Kui järele mõelda, siis tõepoolest, ei juhtu ja väga sageli, et kingitaks lilli ilma erilise põhjuseta. Kujuta siis ette kui lihtsalt hea tuttav sulle keset kõige külmemat veebruari peotäie tulpidega külla tuleb. No hakkab ju pea kõikvõimalikke erinevaid teooriaid läbi ketrama, rääkimata sellest, mis su isiklik meespool taolisest tähelepanu avaldusest arvata võiks. Miks küll siis? Miks ei või naistele lilli kinkida lihtsalt seepärast, et sulle meeldib kuis naised lilli nähes särama löövad? Miks peab taolisele väiksele tähelepanu avaldusele kindlasti põhjendus olema? Või on asi selles, et meie naised, me ise võrdsustame lillede kinkimist vaat, et abieluettepanekuga. Niikaugele oleme juba jõudnud. Tegelikult arvan, et seda kõike lihtsalt seetõttu, et tänapäeval ei ole lillede kinkimine enam üldse nii levinud ning kui meespool lilledega juba tuleb, siis on tõepoolest tegemist naistepäeva või sünnipäeva või sõbrapäevaga. Imeline, et meil on ikka ka naistepäev! Ükskõik, kuidas seda ka ei nimetata..töötavate naiste päev..jne. Mina olen oma saadud lillede üle küll ääretult rõõmus ning võin igale meestuttavale kinnitada....Ma ei mõista teid hukka ka siis kui keset külma veebruari tulpidega sisse astute..lihtsalt selleks, et mind rõõmustada ja näha, kuis mu suur naeratus veelgi suuremaks kisub! Lilli võib kinkida igal ajal! Aitähhh kõigile, kes mu eilse päeva veelgi säravamaks muutsid! Muahhhhh!

Saatuse fataaalne vältimatus

Kui sageli kuuleme või lausume ka ise lauset, et "ju oli siis saatuse poolt ettenähtud". Kas saatus kui selline on midagi ettemääratud ja tee, mis iganes tahad, püsib lõpptulemus muutmata? Juba sündides saame siis kaasa teatava ettemääratluse ja lihtsalt kulgeme selle suunas? Andke andeks, mina enam ei usu. Võibolla ei taha uskuda. Kuigi näiteid on ju elust enesest tuhandeid. Kuidas on võimalik, et mõnele on ettenähtud suur edu ja teisele ebaedu? Kas pole ikkagi nii, et oma ebaedus ollakse ise mingil määral vastutavad? Või ollakse lihtsalt liialt leplikud sest ühikond on sind sellesse raami surunud ning sealt välja tulemiseks pead olema kohutavalt tugev ning ühiskonda muutma? Või siis on tegelikult lihtsalt nii, et vähem edukad ja oma olemisega mitte nii rahul olevad peavad midagi või kedagi süüdistama ja valivad siis selleks saatuse.
Mina usun, et saatust kui sellist tegelikut ei ole võimalik määratleda. Etteantud teed, juhtumised, inimesed ei ole nn "saatuse" poolt ettemääratud. Pigem teatavate tegemiste, mittetegemiste tulemina. Muidugi ei ole ma veel suutnud seda suurt teemat täielikult enesele selgeks mõelda kuid tegelen selle müstikaga. Hetkel kaldun ikka sellesse" igaüks on oma saatuse sepp" koolkonda. Kummalised mõtted tänasel kaunil päeval:) ..aga ikkagi paljutähenduslik sõna "saatus"....

Wikipeedia selgitus sõnale on ka mitmetähenduslik.

Mõnikord on inimesed väheke vastikud

Mul on väga väike taluvusepiir selle kohapealt, mis puudutab rumalaid inimesi. Mõnedele on muidugi lauslollus loomuomane ning neid ma siinjuures ei tähelda. Küll aga ei kannata ma kurje inimesi ja nn ülbust ning üleolevat suhtumist, see näitab ju kohe ära kui rumala inimesega on tegemist. Miks on meie ühiskonnas nii tavapärane see, et esmalt eeldatakse halvimat ja siira kaastunde või abiosutamise asemel ebaõnnestumise korral näidatakse üles hoolimatust. Halloooooo!!!! Kui väike punane auto kogemata teie suure maasturi ette jääb...ei tähenda see automaatselt, seda et teie uhket riistapikendust teelt välja rammida üritatakse vaid võib-olla ei näinud heledate juustega punase auto omanik ootamatult jäätunud küljeklaasist peeglit. No hullematest asjadest, mis oleksid võinud punase auto roolis olnud juhiga juhtuda, ma ei räägigi! Igatahes kui kõigile vähe ebamugavusi tekitavatele asjaoludele reageerida hirmuäratava kiirendusega teise auto suunas või tulede vilgutamisega..või siis bensiinijaamas ropu sõimuga..no (tsiteerides klassikuid) "Tule taevas appi!".
Tänane näide ei ole muidugi ainus näide sellest, kuidas inimesed mind pahandavad. Proovin üldiselt küll äärmiselt tolerantne olla ja uskuda, et kõik inimesed on loomult head. Kahjuks alati see ei toimi. Sa võid ju juhmale sillerdavat hambarida näidata ja igal moel soe olla kuid osadele on vist elu nii kõvasti haiget teinud, et vastunaeratuse asemel saad kuulda - "Ja mis teile siin nalja teeb?"
Olen rõõmus, et minu lähedaste seas on julgelt ülekaalus nii loomult kui ka suhtumisel teistesse liigikaaslastesse häid ja toetavaid..siiraid ja naeratavaid inimesi. Kindlasti mõjutab meid mitte niivõrd meeldivate inimeste käitumine kuid oskus sellest üle olla ning eemalduda aitab alati. Nii, et ma siis ikka naeratan edasi? :)

Always belive in yourself

Kui mu tuju minust olenemata põhjustel väga nullis on löön arvuti desktopil lahti faili nimega "aitäh" ja loen selle endale kõva häälega ette. Mõnikord peab lugema ikka päris mitu korda, et enesetunne paraneks ja enesehinnang tõuseks. Viimase poole aasta juhtumised minu elus on olnud tormilised ning emotsioonid vahelduvad kiirelt. Tean sisimas, et tegelikkuses ei peaks laskma end paljustki heidutada ning see, mida kogen on mu enda väljamõeldud või tekitatud reaalsus. Kui täna endale seda kirja kõvasti ette lugesin tuli millegi pärast nutt peale...just need pisarad, võib-olla rõõmupisarad või lihtsalt kogunenud emotsioonide tulv seestpoolt andsid mulle tohutu kergenduse. Ma tean, et kõik probleemidena näivad väljakutsed saavad minu elus alati õnneliku lõpu...oota Kristiina...rahune..oota ära.
Viimase poole aasta juhtumised on toonud endaga tohutult kõikvõimalikke õppetunde. Viimast õppetundi, mida alles hetkel lahti proovin mõtestada, on võimalik seletada vaid ühel moel - "Armasta iseennast! Eelkõige iseennast! Mõtle alati, mida sinu tegevus või tegevusetus just sulle annab!" Hoolimata headusest ja naiivsusest peab alati ja Alati mõtlema kõiges iseenda peale esmalt. Mitte keegi ei saa sinu eest, midagi ära teha ning süüdistada kedagi oma elu rikkumises on ka mõttetu, neile ei lähe see lihtsalt korda. Kõikvõimalikest ebameeldivatest juhtumistest tuleb õppida ja pea püsti ajada ning edasi minna...särava, sillerdava, naeratavana...keerulised olukorrad saavad vastused ja homne on kindlasti parem.