Iseendaks jääda ei ole alati kõige lihtsam. Ikka tuleb ühiskonda sobitumaks, rahulikumalt elamiseks teha mingeid mööndusi, kompromisse. Kompromisse eelkõige suhetes inimestega. Kas on üldse võimalik, et keegi aktsepeerib (loe armastab) sind sellisena nagu sa täpselt oled? Kõigi sinu vigade ja heade omadustega, püüdmata sind kohandada, muuta? Ilmselt on ainult vanemad need, kes kõigest hoolimata armastavad oma lapsi üritamata neid muuta kui siis ainult suunata ning kui kokkuvõttes laps kõikidele üldtuntud kriteeriumitele isegi ei vasta, siis armastatakse ja hoitakse teda sellest hoolimata. Täiskasvanud inimeste ja näiteks paarisuhte puhul arvan, et loomulikult toimub aja jooksul teatud kohanemine ja sobitumine, harjumused ja ka isikuomadused muutuvad ajapikku sarnasteks. Kuid miski on inimesele endale ikkagi väga oma, see oma Mina, mida ei saa muuta. Ei tohigi. Õnnelikud on need, kes suudavad imetleda ja austada, armastada oma kaaslast täpselt sellisena nagu ta on ja annavad üksteisele võimaluse ajaga kokku kasvada.
Mina näiteks tean, missugune olen. Tean mida tähendab "Mina". Tean ka, et olen unikaalne ja ainulaadne :).
Tean ka, et ma muutun ajaga ja johtuvalt inimestest minu ümber. Miskit Minulikku aga on muidugi jääv....
Olen õnnelik, et hoolimata minulikest veidrustest on mul kallid inimesed ümber ja kõik, kes on tulnud, et jääda.......jäävad. Aitäh!
