Kummaline on mõelda, et lapsena tormasime kõikvõimalikesse olukordadesse, seiklustesse, ettevõtmistesse, inimsuhetesse, jne ilma pikemalt mõtlemata. Lihtsalt tiivustatuna uutest väljakutsetest, kindlalt teades, et see, mis ees ootab on põnev ja uus. Mitte kunagi ei tulnud pähegi kartus, et järsku see polegi nii vahva ja tore. Isegi kui kokkuvõttes ei tulnud uuest mängust välja midagi vahvat, uus sõber osutus totaalseks jonnipunniks või pealekaebajaks, rahvastepalli võistluste kaotus ei tekitanud tunnet, et "ma polekski kunagi pidanud seda palli kätte võtma...kaotan ju niikuinii.." Me ei mõelnud sellele siis...
Nüüd aga, täiskasvanuna paanitseme juba igasuguste tegevuste lõpptulemuste pärast ette, mõtlemata sellele, et tegevus ise on põnev ja nautimist väärt, olenemata tulemusest. Me analüüsime, keskendume resultaadile, luues endale vaimusilmas kujutise " sellest tegevusest peaks tulema välja selline asi..". Miks me nii teeme? Miks me kardame ja alaväärtustame protsessi ennast? ....Kes, mis meid vahepeal nii kartlikuks ja elu umbusaldavaks muutis? ...
Kindlasti on tegemist ühiskonna mõningase survega, kus eelkõige hinnatakse täiskasvanud inimest selle järgi, mida ta on saavutanud, mitte selle järgi, millisel moel ta midagi saavutab. Kas ta on hea seltsiline, tegutsemistahteline, headest ideedest pungil ja temaga on tore uusi asju koos ette võtta. Inimesega on hea koos protsessi nautida, ükskõik siis missuguseks lõpptulemus osutub? Aga asi ei saa ju olla ainult meid kasvatanud keskkonnas vaid eelkõige inimeses endas.
Palju mõtlema panevaid küsimusi...mõtlen veidi pikemalt...vol 2 peagi tulekul:)
Seniks...
Aitäh, mulle osaks saanud toredate kogemuste eest, vahet pole, kas tegevuse tulemus osutus kellegi jaoks positiivseks või negatiivseks.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
No comments:
Post a Comment