Kallistused ja naeratused!

Saue on kummaline linn. End "Koduseks linnaks" tituleeriv ühiskond võib rumalatele tõepoolest pelgalt magalana tunduda kuid tegelikult...just tegelikult tunnedki end siin kui kodus. Minule, kes ma olen nn inimeste inimene on siin väga lahe elada. Nüüd kui Saue linna väikselt folklooripeolt tagasi tulin mõtlesin ma kogemata sellele kui paljude kallistuste ja naeratuste osaliseks ma äsja sain. Soojade ilmade tulekuga tulevad kohalikud meelsasti koduseinte vahelt välja ja üldsegi mitteeestlaslikult suhtlevad. Ja siis ise naeratades ja tuttavatele tere öeldes saadki kümneid vastunaeratusi ja lähedasemad tuttavad julgevad isegi kallistada, pole ju teineteist mitu kuud kohanud. Väga tore oli! Ohh...vahva on elada väikelinnas, kus niipalju toredaid inimesi elab ja võid kindel olla, et kas või ainult jalutades kohtad mõnda tuttavat kindlasti! Mõnikord jah, võib see ka närvilisust tekitada kuna koduseinte vahelt väljka astudes tuleb ikka juuksed ära kammida :)
Palju tänu siis nii umbes 50.-ne (need suutsin inimestega siduda) kauni naeratuse eest ja kaheksa tugeva kalli eest ka!
Jah...naeratusel ja puudutusel on minule väga positiivne mõju! Naeratage!

laupäev

Nädalad mööduvad liiga kiiresti. Nüüd kui ilm juba soe püsib võiks keegi hoo peatada, muidu kihutame jälle talve ja soojast suvest jääb vaid lühike mälestus. Igastahes olen veidi nukker, et hetkel sajab väljas vihma ja peagi algav Saue linna kohalik folklooripidu on veidi häiritud. Õnneks säravad lapsed, kes mõneti kohustuslikus korras seal üles peavad astuma, ei lase end sellest sabinast häirida. Igastahes lähen nüüd ja vaatan kuis lapsed tantsivad, laulavad ja lasen end sellest rõõmust kanda. Imekaunist laupäeva! Nautigem!

"we agree to disagree"

Peale eile õhtust jutuajamist oma kalli sõbra P-ga olin järjekordselt hämmingus kui lollid võivad inimloomad ikka olla. Minu hea sõber sai kurva teate ühe oma sõbra surma näol, õnnetuks tegi teda asjaolu, et selle sama sõbraga olid nad viimased kuu aega tõsises tülis olnud ja nüüd kui kallis kamraad igavestele rohumaadele oli läinud, ei antud enam võimalustki lepituseks. Njaaa....minu sõber tegi sellest järelduse, et tülitsemine on ajaraiskamine ning haaras telefoni ja helistas läbi kõik, kellega tal vähegi mõni segane seis hetkel on ning üritas lepitust leida. Pole oluline, kelle poolel on õiglus, oluline on see, et aktsepteeritaks eri arvamusi "we agree to disagree" stiilis ja ollakse heades suhetes edasi. Kunagi ei tea ju, kas antakse võimalus peale tülitsemisi ära leppida.
jah..vähe on neid inimesi, kes suudavad nii paindlikud olla ja aktsepteerivad oma kaaslaste erinevusi, soovimata neid enda moodi arvama sundima. Ja muidugi tülid tekivad pisiasjadest ning sageli tunneme end solvatuna ja meie ego...ma sellest siinkohal üldse ei räägigi. Mis juhtuks kui suure tülitsemise käigus keegi korraks kusagilt sosistaks....homme sul seda inimest ei ole.....Kas sa laseksid oma egol rallida või tõmbaksid tagasi?

Nii, et kallid sõbrad, perekond, töökaaslased, kes iganes. Palun vabandust kui oleme tülis olnud minu paindumatuse tõttu...olgem sõbrad edasi ja nautigem seda hetke, mis meile on antud!
Tänan!

marley & me

hetkel tööl olles tuli äkitselt meelde esmaspäeva õhtul vaadatud film "Marley and me"..olen seda varem ka näinud ja kusagil riiulil ka dvd aga kummaline on see, et mõned mõtted nähtust jäävad kummitama ja tulevad sulle meelde kõige ootamatumal momendil...seal oli imekaunis kokkuvõte ja järgmised mõtlema panevad laused:
"A dog has no use for fancy cars, big homes, or designer clothes. A water log stick will do just fine. A dog doesn't care if your rich or poor, clever or dull, smart or dumb. Give him your heart and he'll give you his. How many people can you say that about? How many people can make you feel rare and pure and special? How many people can make you feel extraordinary?"

Küsimus siis, kelle mina (Sina) võiksid täna end erilisena tundma panna?

universumi virr-varr....

Oma elu viimase kahe nädala sündmusi (ei hakka siinjuures kõike läbielatut lahti rääkima) analüüsides jõudsin täna koos kalli sõbra P-ga järeldusele, et kummalisel moel ei sõltu minu tahtmistest või tegemistest kokkuvõttes mitte kui midagi. Selles universumi virr-varris ei saa enam mitte miskit aru, kuidas miski toimib. Ma võin ju teha üht ja tahta teist kuid kokkuvõttes on kogu kulgemine miljonite juhuste kokkulangemine. Juba päris pikka aega elan nn ühe päeva korraga kuid tänasest sündmustest/kogemustest johtuvalt elan juba pool päeva korraga. Tahan näha seda inimest, kes suudab mulle ennustada või julgeb öelda, mida homne toob. Palun, kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi taolist...andke julgesti teada. Kui veel mingi aeg olin kindel, et oman vähimatki kontrolli oma homse päeva üle, siis täna ei oska üldse enam midagi arvata. Jääb üle vaid uskuda, et kõik on kokkuvõttes millekski hea ja kõik toimib minu parimates huvides. Annan siis endast kõik, et nautida hetke ja olevikku, see ja ainult see vist loebki :)  Õppetunnid tuuakse sinuni just siis kui sa neist õppida oskad....Kuigi hetkel on see ematsionaalne kasvamine ja universumi toimimisest arusaamine nati valulik. Olen siiski tänulik! Aitäh!

mõtted

Pähe sattuvaid mõtteid on aeg-ajalt väga keeruline suunata. Proovin endast kõik anda, et olemist positiivsena hoida ja mõtteid kontrollida kuid miskipärast satuvad segadusse ajavad ja rahutukstegevad välgatused mind kiusama.
Mu kallis sõbranna T soovitab sellistel puhkudel ilusatele asjadele, mälestustele mõelda. Jah, toimib küll. kahjuks vaid hetkeliselt. P leiab, et need on me sisemised hirmud, mis välja pressivad ning nii märku annavad, et tegelikult tuleks nendega tegeleda ehk siis elimineerida. Mõlemal on kindlasti õigus.
Annan siis endast parima, et iseendale sobivaimat versiooni, väljapääsu tekitada. Ma tahan, et mind täidaks õnnetunne ja rahulolu ning oleksin kõikvõimalikest ebamugavatest mõtetest.
Hetkel kasutan nn "Naeru" tehnikat. Kui tunnen, et negatiivsed mõtted hakkavad kiusama, proovin kohe millegagi end naerma ajada. Tegelikult mõjub isegi naeratamine, lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta, täiesti suvalisele inimesele:)
ohh...ruttu..miski hakkabki juba kiusama....ja nüüd naeratan:)....hakkas küll kergem!

Emadepäev!

Emadepäeva hommikul äratasid mind lapsed kingituse ja lilledega. Päikesepaistelist ilma ära kasutades otsustasime hommikusööki terrassil nautida, pannkoogid (poisid ise küpsetasid, ema lebas päiksekäes:)) Kui koduõuel päikesevõtust isu otsa sai sõitsime minu ema juurde ja jätkasime imekauni päeva nautimist siis grillides. Kõike kroonis ema tehtud tort ja laste nopitud nartsissid ema peenralt. Väga kaunis päev oli! Lihtsalt imetabane!
Tegelikult imestan sageli, kuidas mulle taolised fantastilised lapsed saadeti? Ma ju ise alles lapseohtu.
Aitäh, et Te just minu oma emaks valisite! Aitäh, et mina oma ema juurde sattusin!Aitäh, aitäh, aitäh!!!!

Sa tee vahel paus.

Peatu, kui saad.

Kui edasi kihutad kõigest väest, jääb rõõm Sulle võõraks

kui siht on käes.

Su päevades peidus on palju teid, leiad kõikjalt kinke,

ainult ava neid.

Elu pole jooks.

Hoidma pead auru.

Kuula meloodiat, kuniks laulu!

Vot sellised read saatis mulle täna üks ilus inimene. Tundsin, et pean neid jagama. Aitäh Tiina! 

Poistekoori kontsert

Pühapäeva lõunal oli au kuulata kohaliku poistekoori kevadkontserti, kus muideks ka minu noorem ihuvili üles astus. Mis sellest, et lauljad poisid laval peamiselt keerutasid ja sahkerdasid ning vahepeal nati noodist mööda laulsid, õhk oli tõeliselt tulvil südamlikkust ja rõõmu.
Saal oli puupüsti täis uhkeid emasid-isasid, kes oma võsukeste esinemisele kaasa elasid. Fotoaparaatide valgussähvatused ei peatunud, esireas seisid kohalikud videotemeistrid, et jäädvustada igat laval toimuvat liigutust. Ka minu punapäine sassis juustega poisiklutt nägi punane kikilips ees tõeliselt vinge välja ja nähes kui suur toetajaskond tema laulmist oli kuulama tulnud, naeratas kogu aeg.
Kogu seda möllu korraks kõrvalt vaadates mõistsin kui palju on tegelikult armastust ja õnnelikke inimesi. Ei ole palju vaja - toeta ja tunnusta oma last tema tegemistes, näita välja kui väga sa hoolid ja naerata, plaksuta, hõiska tema poole. Tõepoolest oli õhk sellel kaunil pühapäevasel päeval soojadest tunnetest paks ja selle positiivse energiaga, mis seal lendus saaks kõik maailma halva ületatud.
Imetlen poistekoori dirigenti, kes järjekindla tööga suudab väiksed sahmerdised inglikoorile kohaselt laulma inspireerida ja suudab oma tegevusega nii paljudele naeratuse näole manada. Aitäh!