Täiskasvanute hirmud...vol 1

Kummaline on mõelda, et lapsena tormasime kõikvõimalikesse olukordadesse, seiklustesse, ettevõtmistesse, inimsuhetesse, jne ilma pikemalt mõtlemata. Lihtsalt tiivustatuna uutest väljakutsetest, kindlalt teades, et see, mis ees ootab on põnev ja uus. Mitte kunagi ei tulnud pähegi kartus, et järsku see polegi nii vahva ja tore. Isegi kui kokkuvõttes ei tulnud uuest mängust välja midagi vahvat, uus sõber osutus totaalseks jonnipunniks või pealekaebajaks, rahvastepalli võistluste kaotus ei tekitanud tunnet, et "ma polekski kunagi pidanud seda palli kätte võtma...kaotan ju niikuinii.." Me ei mõelnud sellele siis...
Nüüd aga, täiskasvanuna paanitseme juba igasuguste tegevuste lõpptulemuste pärast ette, mõtlemata sellele, et tegevus ise on põnev ja nautimist väärt, olenemata tulemusest. Me analüüsime, keskendume resultaadile, luues endale vaimusilmas kujutise " sellest tegevusest peaks tulema välja selline asi..". Miks me nii teeme? Miks me kardame ja alaväärtustame protsessi ennast? ....Kes, mis meid vahepeal nii kartlikuks ja elu umbusaldavaks muutis? ...
Kindlasti on tegemist ühiskonna mõningase survega, kus eelkõige hinnatakse täiskasvanud inimest selle järgi, mida ta on saavutanud, mitte selle järgi, millisel moel ta midagi saavutab. Kas ta on hea seltsiline, tegutsemistahteline, headest ideedest pungil ja temaga on tore uusi asju koos ette võtta. Inimesega on hea koos protsessi nautida, ükskõik siis missuguseks lõpptulemus osutub? Aga asi ei saa ju olla ainult meid kasvatanud keskkonnas vaid eelkõige inimeses endas.
Palju mõtlema panevaid küsimusi...mõtlen veidi pikemalt...vol 2 peagi tulekul:)
Seniks...
Aitäh, mulle osaks saanud toredate kogemuste eest, vahet pole, kas tegevuse tulemus osutus kellegi jaoks positiivseks või negatiivseks.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Siin ja praegu...

Ma soovin, et oskaksin elada nagu E. Tolle...siin ja praegu. Nautida olemas olevat hetke nagu see hetk kestaks igavesti, osata mitte muretseda homse pärast ja mitte meenutada minevikus olnut. Viimati kogesin taolist tunnet Pärnus koos kallis Sõbranna T-ga jahisadamast randa jalutades. Ilm oli imeline, soe õhtupoolik, meri sillerdas taamal, vastu tulevate inimeste nägudel pakatasid puhanud ilmed ja peegeldusid naeratused. Õhk lõhnas imeliselt. Silmad nägid kõike teravamalt kui ealeski varem. Nahk tundis kerget tuult ja aeg ajalt tekkisid mõnusad värinad. Me jalutasime, lobisesime maast ja ilmast, kiiret ei olnud kusagile. Lihtsalt oli väga hea olla. Nii hea, et tekkis tahtmine seisatada see hetk ja öelda - Nii Ongi. See ongi olemise ülim tunne!
Proovin nüüd sellest imelisest hetkest eemal olles seda tunnet ikka ja jälle eneses üles leida. Viimaste päevade valguses on see muidugi keeruline kuid usun, et pelgalt seda tunnet meenutades ja teadvustades saab, kas või natukene olemise rõõmu nautida. Siis tuleb neid ju ikka ja jälle ja oi seda äratundmisrõõmu siis...
Aitäh, aitäh, aitäh, et olen saanud palju-palju imelisi hetki nautida. Austan, armastan, kummardan...:)

Unistuste elu

Mõtle kui võikski olla nii, et igal hommikul ärgates astud peegli ette ja küsid endalt: "Mida Sa kullake täna sooviksid teha?" Huvitav, kas mõnel hommikul tekiks tüdimus ka, et järsku võiks olla mingi rutiin, mingid kohustused? Vaevalt küll :) Usun, et nii peakski õige ja harmooniline elu olema. Jah, ilmselt on meil kõigil mingeid kohustusi, mida siis päeva jooksul realiseerima peaks kuid üldjoontes on terve päeva sisustamine sinu enda vaba valik. Ja vahendeid ka kõige hullumeelsemate soovide täitmiseks on sul ka piiramatult. Kas pole tore nii?
Üldjoontes tean, et selline elu on võimalik. Muidugi ei saavuta seda hetkega kuid pikemalt ette vaadates on kõik tehtav. Ilmselgelt on suurel osal inimestel mingisugune päevatöö kuid ka sinna võib ju suurima rõõmuga minna ja kujuta ette kui hommikul peeglisse vaadates ja eelpool nimetatud küsimust esitades, vastad: "Ohh Kullake, ma tahan täna nii väga tööle minna. Siis tahan veel sõpradega kohtuda ja mõnusa jalgratta sõiduga oma pead jahutada."
Ma olen äärmiselt õnnelik, et suuresti on minul õnnestunud taoline elustiil tänaseks saavutada. Jah vahenditest kõikvõimalike spontaansete soovide ( nagu näiteks kiire lend Toskaanasse Bocelli päikseloojangu kontserdile..jne) täitmisel jääb veel vahel vajaka kuid otsustamis õigus ja võimalus on siiski olemas ja mis kõige tähtsam TEADVUSTATUD.
Kogu selle eelneva pika sissejuhatuse mõte oligi eelkõige isiklike valikute ja otsustamisvõimaluste meeldetuletus. Inimene peab igal sammul endalt küsima, kas mina ikkagi tahan seda teha ja siis otsustama, kas teeb või mitte? Rohkem iseteadlikust ja julgust iseenese soovidega arvestamisel. Kindlasti tekib sageli olukordi, kus valid teise inimesega seonduva soovi, tahtmise kuid see on ka Sinu enda valik.
Päikest ja pillerkaaritamist Kullake! Aitäh, aitäh, aitäh!

Elu väljakutsed...

Iseendaks jääda ei ole alati kõige lihtsam. Ikka tuleb ühiskonda sobitumaks, rahulikumalt elamiseks teha mingeid mööndusi, kompromisse. Kompromisse eelkõige suhetes inimestega. Kas on üldse võimalik, et keegi aktsepeerib (loe armastab) sind sellisena nagu sa täpselt oled? Kõigi sinu vigade ja heade omadustega, püüdmata sind kohandada, muuta? Ilmselt on ainult vanemad need, kes kõigest hoolimata armastavad oma lapsi üritamata neid muuta kui siis ainult suunata ning kui kokkuvõttes laps kõikidele üldtuntud kriteeriumitele isegi ei vasta, siis armastatakse ja hoitakse teda sellest hoolimata. Täiskasvanud inimeste ja näiteks paarisuhte puhul arvan, et loomulikult toimub aja jooksul teatud kohanemine ja sobitumine, harjumused ja ka isikuomadused muutuvad ajapikku sarnasteks. Kuid miski on inimesele endale ikkagi väga oma, see oma Mina, mida ei  saa muuta. Ei tohigi. Õnnelikud on need, kes suudavad imetleda ja austada, armastada oma kaaslast täpselt sellisena nagu ta on ja annavad üksteisele võimaluse ajaga kokku kasvada.
 Mina näiteks tean, missugune olen. Tean mida tähendab "Mina". Tean ka, et olen unikaalne ja ainulaadne :).
Tean ka, et ma muutun ajaga ja johtuvalt inimestest minu ümber. Miskit Minulikku aga on muidugi jääv....
Olen õnnelik, et hoolimata minulikest veidrustest on mul kallid inimesed ümber ja kõik, kes on tulnud, et jääda.......jäävad. Aitäh!

Isekus

Tahtmine ise oma elu peremees olla ja oma murede tegemistega mõnikord üksi olla võib vahel ülima isekusena tunduda. Kõike ei saa alati jagada...eriti kui selleks tahtmist ei ole...Ja tunne, et oled kohustatud igast oma õnnestumisest/ebaõnnestumisest rääkima tekitab hetkel vastupidist reaktsiooni. Tekitab pigem soovi veelgi enam kapselduda ja omaette olla. Olengi isekas..tahan olla ja olen....vot. Võibolla kujutan asju endale ette, võibolla mitte. Aga tean, et homme on uus päev ja kõik on natuke ilusam, parem, helgem. Armastage või vihake mind..aga selline ma olen..kõik on tõlgendamise ja valikute küsimus :)...Aitäh!

Poliitika ja "katkine telefon"

Usun, et olen väga kõva sotsiaalse närviga inimene. See tähendab, et kui näen miskit ühiskonnas valesti olevat, siis selle asemel, et vinguda ja viriseda annan oma panuse selle parandamisesse. Oma avatud suhtlemise (loe - julgeb oma mõtteid teistele arusaadaval moel välja öelda) ja positiivse oleku tõttu olen olnud kõikvõimalikel ühiskondlikel positsioonidel (alates lasteaia hoolekogust, elamurajoonide MTÜde juhatusest, volikogu liikmeni välja).Loodan, et ka mõne suurepärase asja korda saatnud:). Tänaseks olen suutnud end mässida kõikvõimalike poliitiliste mahhinatsioonide keskmesse. Olles ise alles hiljuti ühe Eesti juhtiv erakonna liikmestaatusesse tõusnud ja kohalikus volikogus nn kahe suure erakonna vahele jäänud, siis ilmselgelt saan meelitatud mõlemalt poolt. Loomulikult on siin ka õõnestamist tulnud kuid enamsti saan uhkelt naerda, et "minu häälest" sõltub nii palju. Mis mind aga tegelikult kogu selle asjatamise juures kõige enam häirib on nn "katkise telefoni" efekt. Väikeses omavalitsuses on kõik omavahel tuttavad, mis tähendab, et kellegi erakondlik kuuluvus ei tohiks eraviisilist suhtlust segada. Aga niipea kui asi poliitilistes ringkondades tervavaks läheb....hakkavad inimesed üksteisele eraviisiliselt helistama ja kõikvõimalikke arvamusi avaldama...lõpuks kui erinevad inimesed suhtlevad eraviisiliselt tekibki palju erinevaid arvamusi ja tõlgendusi räägitust. Ma ei saa tõepoolest aru, miks inimesed ei suuda ausalt ja avameelselt suhelda ning kokkuleppida, et meil kõigil ongi õigus erinevale arvamusele ning teisi sopaga loopima ei hakka...tsiteerides ühte tuntud poliitikut "Tule Jumal appi!"

Pika jutu kogu mõtte aga saan vast kokkuvõtta kahe lausega: " Kui tahad oma südame järgi talitsedes õiget asja ajada, ära usalda mitte kedagi peale iseenda. Ära võta ühtegi lubadust, enne kui see on paberil ja kinnitatud."

Küüniline? Jah, on küll. Ma olen siiski sinisilme ja usun, et inimesed on kokkuvõttes head..lihtsalt nõmedad olukorrad sunnivaid neid valesti käituma. 

Aitäh, aitäh, aitäh! 

Kõikvõimalike elu raskete valikute tegemisel ei tohi unustada, et......