Üksluine oleks vist elu kui kõik inimesed oleksid kogu aeg ühtemoodi heatujulised, sarnaselt isetud ja kõik saaksid kõigest üheselt aru. Eilne päev oli nii vahvalt surra-murra, et õhtul magama jäädes ei suutnud ma uinuda vaid mõistus analüüsis ja keerutas nii, et pidin rahustuseks teed keetma ja Lindgreni " Tjorven, Pootsman ja Moosest" lugema. Kõige enam mõtisklesin selle üle, et kolme erinevas vanuses lapse emana pean oskama end väga kiirelt erinevatele lainepikkustele ümber häälestada. Toon siis siinkohal mõned näited. Eile hommikul tuli nädalaselt reisilt koju mu 12. aastane tütar, kellele siis sadamasse suure jällenägemise rõõmuga vastu läksin. Koos kodupoole sõites lobisesime nagu sõbrannad, muljetasime tema reisimuljeid ja laulsime raadiost tuleva saatel. Päike paistis ja kõik oli lihtsalt imeline. Paar tundi hiljem kui julgesin noore neiu riietuse kohta küsimuse esitada sain juba suure pahameele osaliseks, et ma solvavat teda ja üldse on tal lollid vennad ning kõik, mis teeb on mõttetu! Appi! Lihtsalt kummaline tujumuutus neiu poolt, kes alles paar tundi tagasi oli rõõmus ja rõõsa ning ma jahmusin ikka tõeliselt. Õnneks suutsin säilitada rahu ja kirjutasin selle kriiskamise puberteediea arvele. Järgmine põrkumine tuli mu noorima ihuviljaga, kes on eas, kus ema on pigem teenija kui võrdväärne sõber. Tahab ema kallistada, kallistab. Tahab, et ema talle võileiva teeks, nõuab ja ei kujuta ette, et võiks viis minutit oodata. Pisikesest võileiva meisterdamise soovist sai alguse suur arusaamatus teemal, et mismoodi on emal vaja viite minutit oma tegevuse lõpetamiseks kui laps tahab ühte võileiba ja on peaaegu, et nälga suremas. Olin sunnitud järjekordselt "kuri ema" olema ja lapsele seletama, et ma ei ole tema teenija ja kui ise ei suuda võid saiale määrida, siis peab veidi ootama. Järjekordne näide sellest, kuidas mõistlik laps ühe hetkega koletiseks muutub, sest tema ja minu mõistus ei ole samal tasandil. Minu ja minu vanema poja teadvuse erinevatest tahkudest ma siinkohal ei räägigi, siinkohal on võtmesõnaks "ükskõiksus", mis ühte 14. aastast valdab ja millega 34. aastane leppida ei suuda. Vot.
Igastahes on ainsa täiskasvanuna kolme erinevas vanuses lapsega ühes majas elamine aeg ajalt väga väsitav just selles suhtes, et erinevad isiksused nõuavad erinevat lähenemist ning kiirelt ümberhäälestumist. Suhtlemisviis, mis sobib suurepäraselt ühele ei ole kindlasti teisele meelepärane ning ole siis see tark, kes koduse harmoonia nimel iseendaks jäädes kõigi kolmega tülideta toime tuleb. Eelpool mainitud näited on vaid üksikud fragmenid kogu sellest virr varrist aga noh, need, kes ise kunagi midagi taolist kogenud on saavad väga hästi aru, mis ma mõtlen.
Loomulikult olen ma aga õnnelik, et nii palju erinevat oma päevades kogeda saan, isegi kui õhtuks toss väljas on.
Tänan!
No comments:
Post a Comment