Nüüd ja kohe!

 Olen kindlal veendumusel, et head asjad võtavad juhtumiseks aega aga seevastu väga head asjad juhtuvad väga äkki. Miks on siiski selline tunne, et kui midagi väga head sinuga juhtub, siis ei suuda juhtunut koheselt omaks võtta vaid mõistuse kaasabil üritad seda automaatselt tagasi lükata. Usk enesesse?  Kogemuste pagas, mis sinuga juhtuvat juba eos kukutama hakkab? Mu Musu ütles mulle ühel õhtul, et kui endale ette kujutad, et kõik kiiva kisub ja viltu läheb, siis lähebki. Jah, ma olen nõus... me ju ise loome oma olevikku ja tulevikku ning käesolevat hetke eriti.
Ajafaktor, mille tõttu mõistus peas kahtluseid ja kõikvõimalikke ebaterveid elutsenaariume keerutab on tegelikult ju väga suhteline. Kes ütleb, et ühe suhte tõeliseks muutmiseks on vaja inimest tundma õppida ja näiteks aastakese rahulikult aeg-ajalt suhelda? Miks ei või olla nii, et kui kohtud kellegagi, siis tunned koheselt ära, et just nii temaga koos olles ongi õige ja hea. Võtad inimese oma ellu kohe täielikult ning kogu see "rahulikult üksteise tundma õppimise" jura jääb ära.  Tegelikult ju võib küll. Ise oled see, kes enesele piire paneb. Ise oled see, kes üldlevinud normatiivide kohaselt käituda tahab. On see siis turvalisem valik? Vot selle kohapeal tuli nüüd naer näkku....turvalisus????....Et ole kellegagi koos kõigepealt aastake ja siis vaata edasi...milline raiskamine, ajaraiskamine.
Et siis...pika segase mõttearenduse moraal - Kui tunned, et tahad, kellegagi koos olla - Ole, lihtsalt ole. Ei pea ootama, "rahulikult võtma", andu uude võimalusse olla õnnelik nüüd ja kohe...järsku läheb õnneks:)..kui aga ei tule seda "happily ever after" varianti, siis oli sul vähemalt ilus päev, kuu, aasta..nüüd ja kohe, mitte oodates ja raisates aastat üksteise tundma õppimisele.
Minuga juhtuvad ju ainult head ja väga head asjad! Aitäh, aitäh, aitäh!