Isekus

Tahtmine ise oma elu peremees olla ja oma murede tegemistega mõnikord üksi olla võib vahel ülima isekusena tunduda. Kõike ei saa alati jagada...eriti kui selleks tahtmist ei ole...Ja tunne, et oled kohustatud igast oma õnnestumisest/ebaõnnestumisest rääkima tekitab hetkel vastupidist reaktsiooni. Tekitab pigem soovi veelgi enam kapselduda ja omaette olla. Olengi isekas..tahan olla ja olen....vot. Võibolla kujutan asju endale ette, võibolla mitte. Aga tean, et homme on uus päev ja kõik on natuke ilusam, parem, helgem. Armastage või vihake mind..aga selline ma olen..kõik on tõlgendamise ja valikute küsimus :)...Aitäh!