Minu pere, maksuamet ja muud loomad

Tänasel hallil kevade hommikul oleksin meeleldi voodis edasi pikutanud kuid õnneks/kahjuks ei saa ma sellist luksust endale lubada ning vaatamata nirule enesetundele tõmbasin pitsist seeliku selga ja asusin päeva püüdma. Tõsi on see, et kui meel mõru, siis võiks millegi meeldivaga enda tuju tõsta. Hetkel on minul kohutavalt vedanud. Nimelt piisab vaid sauna etteruumi siseneda kui ühe kuu vanused imearmsad kutsikad su sisemise naeratuse särama panevad. Jah, meil on kodus beebihullus ja igal hetkel võid oma nunnumeetri nii kõrgele saada, et isegi kõige küünilisem persoon ohkaks heldinult. Mõned hetked vallatute taksikutsikatega, kes sülle ronides sind vägisi  musitada üritavad ja juba tunnedki end paremini. Veidi hiljem suundusime kõige noorema pojaga tema esimesele pianistide konkursile. Arvake ära, kellel oli suurem närv sees :)...aga kõik läks suurepäraselt, ema rind paisus uhkusest ja lapse nägu õnnestumisest. Saime isegi diplomi...ahhh! Hinge näris muidugi tänast päeva murepilvena varjutav kohtumine maksuameti provvadega. Sinna sõites tundsin äkitselt, et ükskõik kui rumalana sealsed spetsialistid mind ennast ka tundma ei pane ja kuivõrd lollidele küsimustele mind vastama ei sunnita, olen ikkagi lapse klaverimängu lummuses ja mingi mõnesaja euro suurune maksudeklaratsiooni viga mind ei morjenda. Jah mõned pisiasjad võivad ju tühistena näida kuid kokkuvõttes tõlgendad mõned tunded suuremaks ja seljatad sulle vähem olulised tundmused. Nii läkski. Sisenedes kriipsusuude pärusmaale laia särava naeratusega vaadatakse sind küll veidi imelikult kuid kokkuvõttes oled sina see, kes naeratab ja nemad need, kes sinule tekitatud probleemide tõttu kurvastavad. Jah...suhtumine eelkõige. What a wonderful place this world is! Aitäh, aitäh, aitäh!