Kui mu tuju minust olenemata põhjustel väga nullis on löön arvuti desktopil lahti faili nimega "aitäh" ja loen selle endale kõva häälega ette. Mõnikord peab lugema ikka päris mitu korda, et enesetunne paraneks ja enesehinnang tõuseks. Viimase poole aasta juhtumised minu elus on olnud tormilised ning emotsioonid vahelduvad kiirelt. Tean sisimas, et tegelikkuses ei peaks laskma end paljustki heidutada ning see, mida kogen on mu enda väljamõeldud või tekitatud reaalsus. Kui täna endale seda kirja kõvasti ette lugesin tuli millegi pärast nutt peale...just need pisarad, võib-olla rõõmupisarad või lihtsalt kogunenud emotsioonide tulv seestpoolt andsid mulle tohutu kergenduse. Ma tean, et kõik probleemidena näivad väljakutsed saavad minu elus alati õnneliku lõpu...oota Kristiina...rahune..oota ära.
Viimase poole aasta juhtumised on toonud endaga tohutult kõikvõimalikke õppetunde. Viimast õppetundi, mida alles hetkel lahti proovin mõtestada, on võimalik seletada vaid ühel moel - "Armasta iseennast! Eelkõige iseennast! Mõtle alati, mida sinu tegevus või tegevusetus just sulle annab!" Hoolimata headusest ja naiivsusest peab alati ja Alati mõtlema kõiges iseenda peale esmalt. Mitte keegi ei saa sinu eest, midagi ära teha ning süüdistada kedagi oma elu rikkumises on ka mõttetu, neile ei lähe see lihtsalt korda. Kõikvõimalikest ebameeldivatest juhtumistest tuleb õppida ja pea püsti ajada ning edasi minna...särava, sillerdava, naeratavana...keerulised olukorrad saavad vastused ja homne on kindlasti parem.
No comments:
Post a Comment