Peale eile õhtust jutuajamist oma kalli sõbra P-ga olin järjekordselt hämmingus kui lollid võivad inimloomad ikka olla. Minu hea sõber sai kurva teate ühe oma sõbra surma näol, õnnetuks tegi teda asjaolu, et selle sama sõbraga olid nad viimased kuu aega tõsises tülis olnud ja nüüd kui kallis kamraad igavestele rohumaadele oli läinud, ei antud enam võimalustki lepituseks. Njaaa....minu sõber tegi sellest järelduse, et tülitsemine on ajaraiskamine ning haaras telefoni ja helistas läbi kõik, kellega tal vähegi mõni segane seis hetkel on ning üritas lepitust leida. Pole oluline, kelle poolel on õiglus, oluline on see, et aktsepteeritaks eri arvamusi "we agree to disagree" stiilis ja ollakse heades suhetes edasi. Kunagi ei tea ju, kas antakse võimalus peale tülitsemisi ära leppida.
jah..vähe on neid inimesi, kes suudavad nii paindlikud olla ja aktsepteerivad oma kaaslaste erinevusi, soovimata neid enda moodi arvama sundima. Ja muidugi tülid tekivad pisiasjadest ning sageli tunneme end solvatuna ja meie ego...ma sellest siinkohal üldse ei räägigi. Mis juhtuks kui suure tülitsemise käigus keegi korraks kusagilt sosistaks....homme sul seda inimest ei ole.....Kas sa laseksid oma egol rallida või tõmbaksid tagasi?
Nii, et kallid sõbrad, perekond, töökaaslased, kes iganes. Palun vabandust kui oleme tülis olnud minu paindumatuse tõttu...olgem sõbrad edasi ja nautigem seda hetke, mis meile on antud!
Tänan!
No comments:
Post a Comment