Pühapäeva lõunal oli au kuulata kohaliku poistekoori kevadkontserti, kus muideks ka minu noorem ihuvili üles astus. Mis sellest, et lauljad poisid laval peamiselt keerutasid ja sahkerdasid ning vahepeal nati noodist mööda laulsid, õhk oli tõeliselt tulvil südamlikkust ja rõõmu.
Saal oli puupüsti täis uhkeid emasid-isasid, kes oma võsukeste esinemisele kaasa elasid. Fotoaparaatide valgussähvatused ei peatunud, esireas seisid kohalikud videotemeistrid, et jäädvustada igat laval toimuvat liigutust. Ka minu punapäine sassis juustega poisiklutt nägi punane kikilips ees tõeliselt vinge välja ja nähes kui suur toetajaskond tema laulmist oli kuulama tulnud, naeratas kogu aeg.
Kogu seda möllu korraks kõrvalt vaadates mõistsin kui palju on tegelikult armastust ja õnnelikke inimesi. Ei ole palju vaja - toeta ja tunnusta oma last tema tegemistes, näita välja kui väga sa hoolid ja naerata, plaksuta, hõiska tema poole. Tõepoolest oli õhk sellel kaunil pühapäevasel päeval soojadest tunnetest paks ja selle positiivse energiaga, mis seal lendus saaks kõik maailma halva ületatud.
Imetlen poistekoori dirigenti, kes järjekindla tööga suudab väiksed sahmerdised inglikoorile kohaselt laulma inspireerida ja suudab oma tegevusega nii paljudele naeratuse näole manada. Aitäh!
No comments:
Post a Comment