Täna hommikul sõitsin tööle hea tujuga. Päike paistis ja kaks nädalat haige lapsega kodusolemist andis piisavalt hea võimaluse töömõtetest eemale saada. Täna siis kohe ootasin töökaaslastega taaskohtumist ning teistsuguseid töiseid tegevusi. Üllatusega muutus mu tuju aga kohe peale esimest koosolekut ning arusaamist asjaolust, et tegelikkuses ei huvita paljusid, millest koosneb Sinu elu väljaspool kontorit. Pigem oldi pahased seetõttu, et olin töölt kõrval ning mõned tegemised seetõttu edasi lükanud. Hallooooo!!...mul oli väiksem ihuvili haige ja kodus lapse põetamine lausa iga ema püha kohus.
Olen alati olnud veendumusel, et tööandjal või siis ettevõtte juhtivatel töötajatel on lausa kohustus pigem inspireerida ja motiveerida oma alluvaid ning teha kõik selleks, et inimene tahaks tööle tulla. See oli vist Mare Pork, kes ütles, et tänase päeva õnne definitsioon on järgmine: " Ma tahan tööle minna ja tahan koju tulla!" Ise defineeriksin "õnne" küll mõneti teisel moel aga las see hetkel olla. Igastahes selle vigina mõtteks on see, et väärtustatud töötaja, emotsionaalselt rahulolev alluv on tuhat korda kasulikum töötaja! Pelgalt palk ei ole enam motivatsioon ja ettevõtte suurim väärtus on tema ajutrust ( loe inimesed, kes tänu oma oskustele mõningast ajuosa kasutada omanikule raha teenivad.)!
Õnneks suudan mina ise oma meeleolu küll peale mõningast pingutamist jälle rõõmsaks ja rõõsaks mediteerida kuid kahju on ikka. Inimesed võiksid rohkem end ümbritsevaid tähele panna ning tööandjatel on lausa kohustus alluvate suhtes hoolivust üles näidata!
No comments:
Post a Comment